Tänane hommik ei olnud just kõige rõõmsam - endiselt ei tulnud tilkagi aknapesuvedeliku kuskilt ja teiseks, koolis olev printimissüsteemile ei meeldinud mu mälupulk ja seega ma ei saanud oma keemiatehnika protokolli välja prinditud, wuptidoooo. Õnneks, ma saan selle ka meiliga saata.
Praksis tõsteti mu tuju :) Lõbus oli. Peale praksi tegime Leaga väikese lumesõja ja hiljem ka E-ga :D Aga käisin ka laboris ja olin terve päeva telefonita, väga abitu tunne oli. Aga lõpuks saime ikkagi E-ga kokku ja läksime kinno. Vaatasime Surrogaate. Täitsa omamoodi. Ei oska miskit veel selle kohta öelda, seedin veel :D Sellist suur wow effekti igastahes polnud.
Koju sõita oli vahva, maksimaalne kiirus oli 70 ja autod olid kraavis :D Vahepeal käisin isegi teepeenral ära aga jõudsin ilusti koju. Aga mis kõige parem - ma sain piparkoooooke! Yup, kilo piparkooke. Ma olen juba terve nädal neid otsinud. Lõpuks ometi nagu :D No õnneks ei ole palju vajagi, vaid piparkooke. Ja veidi lund, aga siis peaksid õiged jalanõud ka jalas olema. Aga ei, lumi on mõnus ja ilus ja need puud. Huh. Kaunis.
Aga ma olen väsinud. Üritan täna end välja magada :)
Loodan, et keegi sai mu segasest jutust aru kah :p

Tähelepanekuid, juhtumisi eilsest:
Praeguse seisuga eile oli trollis päris mitu purjus meest. Ühtedel oli lausa shampus kaasas. Tuleb ju tähistada, et neljap on. Või siis üks jalutas kurva näo ja õlupudeliga mööda sõpruse puiesteed.
Endal puhus tuul kuklast läbi ja kardan haigeks jäämist.
Autosse jäi suvine klaasipesuvedelik, nüüd ei tule sealt miskit - kas tõesti on voolikud külmunud või suutsin lausa katki teha? Homme vaatame.
Mõne inimesega on äärmiselt tore Kompressoris istuda ja lihtsalt lobiseda, eriti kui seda inimest näeb paar korda aastas.
Igapäev ei loeta mulle nukuteatri ees luuletust nööpaugust!
Mu jänese tehtud enesetapu-veenide-läbilõikamise-kohad paranevad. Järeldus - ära väntsuta jänest.
Sain keemiatehnika protokolli tehtud, nõudis kokku 10 h ja väga palju blonde hetki.
Avastasin, kuidas võib igatseda mõne inimesega suhtlemist. Ravim: mitte suhelda, siis ei tule ka meelde, kui mõnus see on.
Ma olen väsinud. Tahaks puhata. Nädal aega mitte midagi teha. Olla. Aga ei saa. Ma olen väsinud.

Jube lahe on teha protokolli, kui sul pole siiski valemeid, mille alusel seda teha. Ja siis mõistmatult tuleb mingeid graafikuid lugeda. Tõsiselt, juhtmed juba kärssavad :D Homme uurin siis neilt, kes selle on pidanud ära tegema. Pidin ikka kõige raskema protokolli valima.

Eile käisin Kuljuse juubelikontserdil ja väga mõnus ja nauditav kontsert oli :) Tore oli vaadata just neid, kes nautisid laval tantsimist ja andsid endast kõik. Ei kahetse, et käisin. Kui kiruda, siis vaheaeg - 3o minutit - oli veidi liiga pikk. Arvan, et 20 min oleks sobilik olnud, aga eks seal olid vb omad põhjused, millest ma pole teadlik jne. Kahju on ka sellest, et see õnnitlemine kestis põhimõtteliselt tund aega. See on veidi pikk, mistõttu ka palju hiilisid minema ja peale 40 minutit minagi. Oli vaja venna poega vaatama minna.
Oi, vennapoja oli ikka niiiii nunnu, magas rahulikult, kõht oli ju täis :D Ja tegi armsaid kurje hääli :D Kuid juba varakult pandi mu kalendrisse kirja, millal pean last hoidma :D No jah, mis siis ikka, eks me lapsega kahekesi paanitse, tema hoiab mind ja vastupidi. Aga see toimub alles järgmine aasta, nii et pole hullu. Ja tädi Siku andis lapsele esimesed mänguasjad, jeei :D

Tädi

Täna vara-vara hommikul tuli sõnum: Kell 1.16, kaal 3,9 kg - nimelt ma sain tädiks :) Hästi nunnu poisiklutt on, iseloomuga muidugi :D Tahaks juba nii väga teda näha, kuid praegu pean telefonipiltidega leppima.
Njaa, nüüd on minu kui tädi kohustus last hoida. Oeh, millesse ma sattunud olen :D

Täna käisime Regionaalhaiglas eksursioonil - meie grupist 5 inimest ja siis geenitehnoloogide rebased. Kahjuks ma pean tõdema, et rebastel ei ole kombeid, no täiesti kohutav. Tegemist oli vabatahtliku ekskursiooniga, et kui ei huvita, siis palun lahku. Aga nemad aina vadistasid ja vadistasid. Tõsiselt, sa oled haiglas ja sa põhimõtteliselt karjud! Ja veel see, mida nad suust välja ajasid. Tõsiselt, mul ja mõnel teiselgi oli tunne nagu oleks lasteaias (tegelt, lasteaia lapsed oskavad ka paremini käituda). Ma ei tea, kombeid peaksid mõned õppima.
Aga ekskursioon ise oli lahe. Nägime uut korpust, seda mida veel viimistletakse :) Kõige toredam oli see, et peaarst ei saand võtmega sinna sisse, tuli töömees, panikruvikeeraja auku ja voilaa, uks läks lahti :D Geniaalne. Aga nägime ühte uutest op-i saalidest, radioloogia ruume, kuhu ühte me jäime kinni veidiks ajaks. Siis jalutasime mööda korruseid ja koridore pidi, kuni lõpuks jõudsime algusesse tagasi. Ütleme nii, et see uus osa on ikka palju ilusam ja eurom, eriti opi ruumid, laminaarne õhk ja igast muud abinõud, et vältida baktereid. Väga pro. Mulle meeldis. Tähtis tunne oli mööda neid koridore kõndida :D Ega igaüks sinna sattunud veel pole :D Njaa, mõnus.

Samuti on jäänud loetud tunnid, mil ma saan tädiks :)