Amsterdam, osa 5 (viimane)

Viimane päev Hollandis. Nii kahju on ära minna, sest nägin ju vaid murdosakest ühest linnast. A. näiteks võttis ekskursiooni Delfti ja teistesse linnadesse. Oleks tahtnud ka aga ajaliselt poleks välja tulnud. Selle asemel lähkusin 9:30 oma kõikide kodinatega (kokku oli mul 10 kg seljas) hotellist. Plaan oli minna Rijksmuuseumisse ja peale seda loomaaeda kaelkirjakuid kaema. Muidugi pidin jala minema kuna minu ühistranspordipilet oli läbi ning ei raatsinud uut osta.
Teel muuseumisse kõnetas mind 2 inimest. Üks küsis tuld ja teine hakkas minuga saksa keeles rääkima. Vastasin ainult "Ja", kuigi ma ei saanud aru mis ta küsis :D Ainuke asi millest ma aru sain oli, et kas ma olen õpilane :D.
Õnneks jõudsin 10:10 muuseumisse. Hoone oli ilus ja suur. Siin ka mõned pildid.

Kuna koolilapsed saavad tasuta sisse oli seal hunnikutes lapsi koos töölehtedega. Üldiselt oli enamus rahvast ikka Rembrandti "Öövahtkonna" juures.
Väga mõnus oli oma tempos muuseumis ringi käia. Kõndisin vist 2 h ringi, kui järsku nägin tuttavaid nägusid - Lõuna-Aafrika sõbrad olid ka muuseumis ja nad tulid 15 minutit peale mind. Väga mõnus oli neid jälle korraks näha. Peale väikest lobisemist läksin meenepoodi suveniire ostma ja siis kohvikusse (mis oli puupüsti täis) lõunat sööma.
Seejärel pidin endale selgeks tegema kuidas saada loomaaeda. Ja muidugi oli jälle teekond paar kilomeetrit pikk. Aga mis seal ikka, väike jalutuskäik hõõruvate jalanõudega on alati lõbus.
Loomaaia leidsin ilusti üles ja sain õnneks oma seljakoti kassasse hoiule jätta. Ostsin ka territooriumi kaardi ning läksin loomajahile. Mis mulle Amsterdami loomaaia juures meeldis oli see, et loomad olid väga lähedal ja paljud ei olnud mingi võre taga. Pean tõdema, et meie kahepaiksete maja on palju paremini madudega varustatud kui nende oma. Aga neil olid pingviinid, kaelkirjakud ja liblikate maja. Oi, see viimane mulle meeldis täiega. Väga kaunis. Ja akvaariumide osa oli väga mõnus ja kohati hirmutav. Seal olid müned 1,5 m kalad. Julm :D

Istuda ma ei võinud üldse, kuna nii kui istusin hakkasid jalad tulitama ja ei olnud nõus enam liikuma. Kuid mul oli veel 30 minutiline kõndimine keskjaama. Seega kassast seljakott selga ja suund kesklinna poole. Kõndisin muidugi tänavatel kus ma polnud varem kõndinud ja seetõttu nägin ka erinevaid poode ja loomulikult oli vaja sisse minna :D Muidugi käisin ka H&M-s ära, ostsin sealt ainult kaks tavalist toppi. Õnneks polnud pood keskjaamast kaugel ja ei pidanud enam kaua kõndima. Keskjaamas oli infolaud endal juba aknale kleepinud, et lennujaama saab perroonilt 14a (või b, ei mäleta enam kumb) ja et rong lahkub iga 15 min järel. Õnneks sain rongis ka istuma ,sest ma poleks jaksanud selle raske tavaariga seista.
Lennujaamas oli vaja selgeks teha, kuhu väravasse ma pean minema. Otse loomulikult oli check-in 3 terminaalis ehk siis vähemalt kilomeetri kaugusel. Seega veel kõndimist. Sel hetkel ma juba naersin sellest väsimusest ja valust. Õige koha üles leidnud oli check-in muidugi veel kinni. Seega sain veidi oma raamatut lugeda. 40 min hiljem tehti check-in lahti ja sain oma koti ära anda ja oma tühjeneva akuga telefonist pardakaarti näidata. Muidugi öeldi mulle, et värav on hoopis teises terminaalis ehk siis kilomeeter kõndimist. Oi kui mõnus.
Värava juures istudes oli mul väike paanika, et kas mu telefon peab vastu et pardakaarti näidata. Õnneks pidas vastu kuid sai tühjaks, nii et ma ei saanud vennale helistada, et olen ilusti Tallinnas. Õnneks ta oli õigel ajal lennujaaamas ja ma sain ilusti koju :)
Konverents, inimesed ja reis oli väga toredad. Mul on väga hea meel, et sain seal käia. Kogemused rikastavad :)

WebRep

currentVote

noRating

noWeight

Amsterdam, osa 4 (või õigemini Osnabrück)

Konverents oma loengutega oli läbi saanud ja oli veel ees õppesõit Osnabrücki, haiglasse.
Sõit algas tuttuue bussiga, mis oli juba veidi katki :D Üks iste ei püsinud asendis. Aga muidu oli täitsa korralik ja mõnus buss. Õnneks tulid reisile kaasa ka minu uued sõbrad, seega ei pidanud ma igavlema.
Kiuslik nagu ma olen, ei lasknud ma H.-l magama jääda, sest ma ei suutnud ise magama jääda :D Aga meil oli täitsa lõbus, eriti kui me pidime 30 minutit 4 kilomeetrises ummikus istuma, kuna oli mingi õnnetus juhtunud. Seega kestis meie sõit Osnabrücki kokku 3 h. Sõidu ajal kuulasime muusikat. Tema lasi mulle oma latiino muusikat ja mina jälle oma rocki :D Ja väga huvitav oli rääkida elust-olust ja tühjast-tähjast. Sain teada, et banaanisorte on jube palju - üle 50 (vist). Eraldi sordid banaanidele, mida küpsetatakse, millest tehakse jahu jne jne. Muidugi rääkisime jalgpallist ja jalka vigastustest. Oi kui palju tal neid oli :D Ja sealt läks jutt USA ravikindlustuse peale, mis on ju nii kohutav. Selle tõttu lähevad väga paljud inimesed pankroti :(
Osnabrückis. Tehti meile paar üldist loengut ja siis näidati haiglat, mis nägi väga ilus välja.
Kuna nad õpetavad kutsenahahaigustega inimesi, siis oli neil üks ruum, mis oli ainult kinnaste päralt (pilt). Õige kinnaste valik on nii oluline.

 Samuti, neil oli nende enda väljatöötatud masin, millega testida puhastusvahendite efektiivsust. Selleks olid neil seal hari, siis nitriil ja miskit veel. Nad määrisid naha testmudaga kokku ja siis lisavad detergenti ja puhastamine algab. Pildil pole korrektset protseduuri näha, kuna sealt on puudu muda ja veel üks vajalik asi.

 Samuti näidati meile erinevaid katseid, mida saab kasutada, kui õpetada teistele kinnaste ja kaitsekreemi vajalikkust. See oli minu jaoks väga huvitav ja kasulik :)
Kell 16 hakkasime tagasi sõitma. Enamus inimesi oli jube väsinud ja magasid bussis. Üritasin sama teha, kuid ei tulnud välja. Ju polnud siis piisavalt väsinud.
Amsterdami tagasi jõudnud pidin oma sõpradega hüvasti jätma, kuna konverents oli läbi saanud ja igal ühel olid omad plaanid, millal keegi koju jne. Väga kurb oli hotelli tagasi kõndida ja teada, et enam neid toredaid inimesi ei kohta. Aga mul on nende kontaktid ja paari inimesega suhtlen edasi :)
Järgmise päeva õhtul lahkub mu lennuk tagasi Tallinna. Seega on mul üks terve päev, et linnapeal käia.

Amsterdam, osa 3

Oi, hommik oli endiselt raske - aitäh sulle Dexter.
Seekord sain juba kiiremalt metroopeatusesse ja kuna tee oli tuttav oli mul aega vaadata, mis poed on ka ümberringi. Leidsin ühe Belgia shokolaadi poekese, kuhu ma muidugi ei läinud, kuna see polnud avatud :D Muidugi oli hommikul avatud mingisugune küpsetiste pood. Ei, ma ei läinud sinna, kuid kiusatus oli oi kui suur. Kuid mõtlesin, et diabeedi eest hoida.
Konverentsi paigas nägin ka H.-d ja naljatledes ütlesin, et näed, elus. Lõuna-Aafriklane (F.), kes muretses mu pärast oli ka rõõmus, et ma turvaliselt hotelli jõudsin.
Terve päeva kuulasime koos A. ja H.-ga ettekandeid. Ma algselt plaanisin varem ära minna, et veidi linnas ringi vaadata, kuid kuna ma A. ja H.-ga nii hästi läbi sain ja meil oli lõbus ning nad tahtsid ka linna minna, siis olin tubli ja kuulasin kõik ettekanded ära :) Hiljem läksime suure grupiga metroo peale ning mul polnud aimu ka kuhu me läheme. Ameeriklased teadsid igatahes kuhu minna. Kaart käes võtsime suuna keskturule. Peaks ütlema, et peatusest oli sinna ikka parasjagu kõndimist. Õnneks oli teekond ilus.

 Möödusime ka pargist (alumine pilt).

Turg oli päris suur. Üks pikk tänav oli turg. Kell 17 olid enamus kaupmehi läinud või pakkisid asju. Minu arust oli hinnad kallid, kuid Amsterdami taseme juures olid vist odavad. Turult ostsin paar meenet ja pähklisegu (oi kui hea see oli).

Peale turgu läksime otsima pannkoogi kohta, kuhu üks Ameeriklane hirmsasti tahtis minna. Kuulutas aina kuidas seal on üle 79 erineva pannkoogi. Koha me leidsime üles; see on samal tänaval kui Anne Franki maja (kui kedagi huvitab). Hinnad olid kallid (8-15 euro kanti). Ja kohati oli ekstravagantseid kooslusi. Ma võtsin pannkoogi "Dutch", mis oli jäätise, vahukoore, likööri ja kastmega. Muidugi ootasin mei Kompressori stiilis pannkooke, kuid pidin pettuma. Need olid pigem pizza  stiilis, kus põhjaks oli pannkook. Otsustasime H.-ga pannkooke poolitada, tema võttis soolase ja mina magusa. Tema soolane oli ikka väga soolane. Kahe erineva suitsuvorstiga jms. Mulle ei meeldinud :D Ja mulle ei meeldinud ka minu valitud pannkook. See liköör rikkus kõik ära. Ja muidugi vahukoore jätsin ma H.-le. Igatahes see toit ei mõjunud mulle üldse hästi. 

Peale pannkooke läksime edasi ühte kohta, kus üks meie inimestest saaks magustoiduks õunakooki süüa :D Ma algul arvasin, et ta teeb nalja, kuid nii see oli. Nii me istusime tänaval, mehed rüüpasid õlut ja meie A.-ga jälgisime rattureid ja jooksijad ja teisi kiirustavaid inimesi. Päris huvitav oli. 

Peale seda otsustasid enamus hotelli tagasi minna. Mina olin ainuke, kes meeleheitlikult tahtis punaste laternate tänavale minna. Ma olin nõus üksi minema, kuid arvan, et nad ei julgenud mind üksi sinna lasta, seega tulid F. ja H. minuga kaasa. Teel sinna käisime läbi suveniiripoodidest. Muidugi nägin veel toidupoode (mida mul enam vaja ei olnud). Me aina kõndisime ja kõndisime ja kaardi järgi nagu olime juba piirkonnas kuid ei miskit. Mina kui kaardilugeja otsustasin siis veel ühe tänava võrra edasi minna. Kitsal tänaval kõndides, ütles H. mulle järsku:"Vaata paremale, ma oleme siin!". Kui ma paremale vaatasin ja nägin et 20 cm kaugusel akna peal oli poolpaljas naine - ma võpatasin. Ma ei oodanud seda, ma polnud valmis. Muidugi oli mul ettekujutlus, milline see nn tänav olema saab, kuid arvasin, et üks peatänav on punaseid laternaid täis, kuid nii see ei olnud. Just need väiksed kitsad tänavad olid täis kenasid noori tüdrukuid, kes olid üle päevitunud ja kandsid rasket meiki. Mul hakkas neist kahju. Tõsiselt. Ja mu kohalik sõber rääkis, et 15-20 min nende tüdrukute aega maksab umbes 50 eurot. Samuti ei pidanud paljudel tüdrukutel pimp-e olema, kuna korterite (või nn akende) üürile andjatele see ei ole väga mokka mööda. Tänaval oli muidugi palju turiste ja ka üks noorte meeste kamp, kes käisid ühe akna juurest teise juurde, et välja valida see õige. 

Peale laternaid saatsid F. ja H. mu ilusti hotelli juurde, kust nad ise läksid trammi ja metroo peale, et hotelli tagasi jõuda. Ja nii ma sain ka turvaliselt punastel laternatel käidud. Igatahes oli see väga huvitav kogemus ja paneb mõtlema. Oi, kuidas oleks tahtnud mõnega neist rääkida. Olen uudishimulik, mis teha :D

Aga õhtu hotellis lõppes muidugi Dexteriga. Ning hommikul oli varajane äratus, sest 7:30 läks buss Osnabrücki poole. 

Amsterdam, osa 2

On konverentsi teine päev, 2. juuni. Äratus oli varajane - 7:00. Tavalised protseduurid, riided selga ja hommikusöögile. Tundub, et ma olen teistsuguste hommikusöökidega ära harjunud, kuna see ei tundunud õige hommikusöögina - helbed, müsli, piim, mahl, juust, sai, keedetud muna, tee ja kohv. Eks  midagi kõhtu ikka sai.
Seejärel hakkasin metroopeatuse poole liikuma. Mööda sirget tänavat. Peale 10 min kõndimist hakkasin juba muretsema, et kas kogemata kõndisin juba mööda, kuid õnneks mitte.
Hommikune metroo oli paksult inimesi täis (ja metroo tuli iga 5-10 min järel).
Jube tore oli vaadata, kuidas ühendpeatustes (ühendus teiste metrooliinidega) järgmine liin ootas, et meie metroo jõuaks peatusesse, et ta saaks inimesed peale võtta ja siis edasi sõita. Ei ole mingit pikka ootamist ega midagi. Suurepärane.
Hommikul olid keynote speakerid. Väga huvitavad loengud ja teemad. Kuid olin jube väsinud eelmisest õhtust, et oleksin tahtnud vaid magada :D Vaheajal leidsin endale jälle uued tuttavad (ega lauaruumi ju palju pole, kus teed juua). Sain tuttavaks ühe dermatoloogiga ja kahe neiuga Saksamaalt. Nendega oli väga põnev jutustada.
Konverentsilt lahkusin varem, kuna soovisin toidupoodi leida. Google maps-lt leidsin ühe poe, mille asukoht mulle sobis. Läksin seda siis otsima ja tuli välja et pood on remondis. Seega sattusin hoopis nn moetänavale - ehk let the shopping begin :D Ja ostsingi endale uue koti (mul oli uut kotti vaja, päriselt!).  Seejärel suundusin vaikselt hotelli poole. Täpselt Dami väljaku taga on shopping plaza ja mõtlesin, et ehk seal on toidupood, kuid ei. Pettunud otsustasin hotelli tagasi minna, kui järsku silmasin teisel pool teed Food Plazat. Juhuuuu. Puuviljad on Amsterdamis ikka jube kallid. Banaan oli ligi 2 eurot kilo. Ostsin sealt siis vennale õlut, veidi shokolaadi, küpsist ehk mitte midagi tervislikku. Üllatus oli see, et kaardiga ei saanud maksta. Õnneks oli mul sularaha ka kaasas.
Hotellis ma ei saanudki kaua olla, kuna kell 19 hakkas Heinekenis (pilt), mis asus hotellist 2,2 km kaugusel, õhtusöök. Seega panin kleidi selga, laadisin veidi telefoni ning asusingi jala Heinekeni poole teele. Väga mõnus oli jalutada ja kanaleid näha.

Heinekenis suundusin ainukese inimese juurde kelle nägu oli tuttav - Austraalia teadlase juurde. Tema tutvustas mind oma mehele, kes tegeles kodututega ning ühele Lõuna-Aafrika neiule (A.). Nii me siis hakkasimegi A.-ga rääkima. Lõpuks läksime ka laua taha istuma ja rääkima. No jube põnev oli ja ma aina pärisin ja pärisin. Sain teada, et ta elab ridaelamus, mis on ümbritsetud elektriaiaga ja seda kõike turvalisuse pärast, kuna seal toimub väga palju sissemurdmisi ja need ei pruugi olla vaid röövimise eesmärgil vaid kui naine on seal, siis mõelge ise mis võidaks temaga teha. Ja ta ei ela suures linnas vaid väiksemas. Järgnevat ei soovita lugeda nõrganärvilistel - on endiselt hõimusid, kes usuvad, et kui sa oled aidsihaige, siis selle vastu on täiesti ravim olemas - tuleb vaid vägistada süütut tüdrukut ja seda tehakse kahjuks isegi imikutega. Äärmiselt hirmus.
Mingi hetk tekkisid lauda hunnik inimesi - USA-st, Ecuadorist (H.), Inglismaalt ja veel Lõuna-Aafriklasi. H.-ga rääkisime e-riigist ja jalgpallist. Tema oli Borussia fänn ja mina Bayerni :D Seega oli meil lõbus diskussioon.
Pean tõdema, et portsud olid väga pisikesed ja mehedki ütlesid, et toidu ja õlu vahekord oli naeruväärne. Pool 23 hakkasime ära tulema (L-Aafriklased ja H.). Nemad läksid trammi ja metroo peale ning nad muretsesid, et ma jala tahtsin minna, kuna hotell oli kaugel. No kui mõelda sellele, kuidas Aafrikas pole turvaline niimoodi liikuda, siis ma saan neist aru. Kuid jube mõnus oli kiirel sammul jalutada (kohutavalt külm oli ikka) tulede säras (pildid).

Hotelli jõudsin villidega ning külmunult. Magama läksin alles peale keskööd, kuna igaõhtune Dexteri ekraniseering hoidis mind üleval. Ja see oli ka ainuke asi, mida telekast vaadata, kuna ülejäänud oli hollandi keeles.

Amsterdam, osa 1

On aeg teha kokkuvõte oma Amsterdami reisist. Iga päev teen ühe Amsterdamis viidetud päeva kohta postituse.
Enne reisi lugesin muidugi läbi raamatu "Minu Amsterdam", mida ma julgen soovitada. Väga mõnus raamat oli ja väga õige pildi maalib sellest linnast. Aga miks ma Amsterdami üldse läksin? Coffee shopid, punased laternad või kanalid? Ei, ei ja ei. Konverents oli seal. See ikka töö asjus, tegu ei olnud lõbureisiga.
Lend toimus Estonian Airiga ning 23 h varem saab internetis check-in ära teha. Üritasingi mina siis varakult check-in teha, kuid millegi pärast ükski kood piletilt ei töötanud. Mul oli juba hirmus paanika, et mida ma teha saan. Kas ma ei saagi minna. Hakkasin e-maili pealt piletit kontrollima ja andmeid, kui avastasin, et mul oli välja prinditud 3 päeva vana pilet - sain mingi vea tõttu uue pileti. Proovisin siis uue pileti koode ja jälle ei tööta. Paanika kasvas. Õnneks viimane kood ikka töötas ja sain süsteemi sisse. Hakkas kohe kergem. Check-in tehtud ja sõbranna kaudu boarding pass ka prinditud.
Laupäeva õhtul läksin venna juurde koju jäädes oleksin pidanud pool neli öösel ärkama. Venna juures stardides sain vähemalt tunnikese kauem magada.
Lennujaamas läks kõik ilusti - andsin oma 3 kg-se seljakoti ära ning õige aegselt saime ka lennukisse. Oma akna äärse koha ma aga loovutasin ühele neiule, kes väga soovis oma noorema venna kõrval istuda, kuna see oli tolle esimene lennureis. Njah, sain teada, et ma pean ikka akna ääres istuma, sest see oli üks jube sõit minu jaoks. Minu motion sickness (ma ei tea endiselt head eestikeelset vastet sellele) on liiga võimas. Jube oli olla. Seega ükski heategu ei jää karistuseta.
Amsterdami Schipoli lennujaam on ikka jube suur (vähemalt minu jaoks). Kilomeeter kõndimist, et jõuda rongini. Muidugi rongiperroon oli ülipikk ning kui tabloo näitab, et rong peaks minema kesklinna siis see ei tähenda, et rong selle tabloo all peaks peatuma! Seetõttu jäin esimesest rongist maha - kuna ta peatus perrooni esimeses otsas. Õnneks rongisõit kesklinna  võttis vaid 15 min aega ja läks kähku. Seal läksin rõõmsalt peauksest välja ja GVB valgesse majja, et osta Amsterdami ühistranspordi kaarti. Kas neil on kiipkaardid ja valideerimine, kuid selle erinevusega, et seal tuleb sõidu lõppedes valideerida. Mis minu jaoks on loogilisem ka.
Pilet olemas läksin metroosse ning sõitsin kesklinnast välja, et minna Amsterdami ülikooli otsima, kus mu konverents pidi toimuma. Koha leidsin probleemideta üles. Kohale jõudes oli mul aga jube palju aega niisama olla, sest esimene ettekanne pidi alles kell 13 olema ehk siis 2 tunni pärast. Seega sisustasin enda aega wifi-t nautides, lõunat süües (milleks oli tervituskotis pandud kuklid). Samuti tegin ka tutvust ühe Indoneesiast pärit teadlasega. Ta oli ikka väga paljudes erinevates kohtades elanud, et wow. Hiljem konverentsi vaheajal tutvusin ka ühe naisega, kes oli pärit Saksamaalt. Eks uusi tutvusi ikka tuleb kui istud kellegi kõrvale või oled samas lauas.

(pilt konverentsi kohast, mis oli ka kliinik ja ülikool)

Esimesel päeval ma lõpuni konverentsil ei jaksanud olla. Tahtsin varem ära minna, et hotelli kesklinnas otsida. Kahjuks mul polnud head linnakaarti, mille järgi kesklinnas liigelda ja hotelli otsida. Kui metroost välja tulin, siis mul polnud aimu ka, kus ma olen. Vaatasin vasakule ja paremale ning kuna vasakul nägin kirikuid, läksin sinna poole :D Hea loogika. Ja nii kilomeeter kõndides sattusin Dam-i väljakule (pilt).

Sealt oli vähem kui kilomeeter minu hotellini :) Seega leidsin hotelli kenasti üles. Hotelliks oli Di-Ann ja ma pean tõdema, et sellel on ikka väga järsud trepid (pilt). Et kui mul oleksid rasked suured kohvrid olnud - siis ma oleks tahtnud ära surra. Ja mu tuba oli neljandal korrusel - fun :D

Esimesel õhtul oli üks kohalik läbi CouchSurfingu minuga kokku saama. Alguses pidime kell 19:30 kokku saama, kuna ta oli pargis, kuid kutsus mindki. Ja miks mitte. Nii ta tuli mulle oma rolleriga järele. Pean tõdema, et Amsterdamis on väga hirmus liigelda, kuna jalgratturid vuhisevad helikiirusel sinust mööda ning kohati on foorid ainult soovituslikud. Seal ikka tuleb jalakäijal väga tähelepanelik olla. Aga kohalik viis mind lääneparki, kus oli päris palju rahvast. Kohalikud pididki päikesepaistelise ilma korral välja minema, sest selliseid ilmasid pidi vähe olema. Samuti nagu Amsterdamile kohane suitsetati seal kanepit, pakuti ka minule, kuid ma keeldusin. Sain teada, et umbes 1 g kanepit maksab mingi 8 eurot. Ma coffee shopi ei jõudnud, et seda väidet kontrollida :D Poole kaheksa aeg panime pargis kodinad kotti ning vurasime praami peale, mis sõidab 1,5 min üle kanali. Kiirustasime ühte kalapoodi. Ostsime kala, mis kohapeal ka ära küpsetati ja pean tõdema, et päris hea kala oli, kuigi olen ka paremat saanud. Oma kala sõime tema juures. Tal oli korter, mille eest maksab üüri 400 eurot kuus ja see on soodne nende jaoks. Korter oli täitsa korralik, kuid vaesemas linnajaos.
21:30 tõi ta mind hotelli tagasi. Väljas oli kohutavalt külm, et mu hambad plagisesid. Seetõttu jäi esimesel päeval punastele laternatele minemata (kuid käimata ei jäänud).
Nii oli minu esimene päev päris huvitav ja teguderohke. Järgmine päev pidin juba kell 9 konverentsipaigas olema ning sinna minek võttis kokku 50 min aega, seega äratus oli 7.
Seega siinkohal head ööd ja homseni ;)

Kastreeritud Jack

Pühapäeval oli see päev, kus mu kääbusküülik, Jack, pidi oma munadega hüvasti jätma. Viimane vallatlemine suss-koeraga ja arsti juurde me sõitsime. Öeldi, et läheb üks-kaks tundi. Telefonikõne sain 1,5 h hiljem, et võin Jackile järgi minna. Õnneks ei öeldud, et võin laibale järgi minna, seega see oli hea uudis, sest närilised ei talu ju anesteesiat hästi. Sinna jõudnud räägiti mulle, et Jack oli nii närvis olnud, et ta tootis nii palju adrenaliini, et see võitles anesteesia vastu. No jah siis. Aga opi nad said tehtud ja kõik oli korras. Jack oli ainult hädine oma tundetute tagajalgadega ja üritas meeleheitlikult kuhugi põgeneda.
Koju sõitsime nii, et Jack oli mu süles. Üritasin teda nii rahustada ja paigal hoida. Kodus pidin kuidagi puuris olevad graanulid ajalehtede vastu vahetama. Mässisin Jacki rätikusse ja panin ta kasti kuid muidugi see tuimade tagajalgadega tobu üritas iga hinna eest sealt välja saada ja ta sai ka. Koperdas ja oli õnnetu. Võtsin ta siis sülle ja panin puuri ajalehti ühe käega. Seejärel Jack puuri. Koheselt põgenes ta majja ära. Muidugi üritas alguses meeleheitlikult kuhugi põgeneda, kuigi endal tagajalad veel tuimad. Mingi hetk ta ikka rahunes maha.
1. päev peale oppi.
Sain kaasa ka antibiootikumid, mida pean 2x päevas suukaudu andma. Seega hommikul sai ta seda mõrudat mõnu tunda. Süstlaga andsin, kuid muidugi eemaldasin nõela.
Hommikul nägin, et Jack polnud eriti söönud (v.a. porgandit) ja joonud. See tegi veidi murelikuks.
Õhtul koju tulles oli ta ajalehti veidi rabistanud, kuid endiselt polnud heina puudutanud ning ka kuivtoitu oli veidi järgi. Vett oli samapalju kui ma hommikul nõusse panin, seega seda ta polnud ka puutunud. Andsin talle siis natukene beebidele mõeldud õunamahla (mida ta muidugi hea meelega jõi), et mingitki vedelikku tal seal kõhus oleks. Samuti saab ta rohkem porgandit kui muidu.
Õhtuse antibiootikumi on ta samuti saanud ning nägin ka, kuidas ta veidi heina näksis :) Seega kõik on senini positiivne. Kaks päeva antibiootikume ning puurirežiimi veel ning siis on ehk tal ka parem.
2. päev
Endiselt ei joo vett aga heina sööb ja kuivtoitu sööb ka parema meelega :) Aga antibiootikum talle ikka ei maitse. Õhtul tahtis ta juba puurist välja saada, kuid pidin südame kõvaks tegema ja teda puuris hoidma.
Samuti oli vaja puuris olevaid ajalehti vahetada aga üksi on seda päris karm teha, seega röövisin sõbranna, kelle sülle (saunalinas muidugi) Jacki panin. Seega sain puhtad ajalehed alla panna :)
3. päev
Jack on nagu tavaline. Sööb aga ei joo väga ning üritab puurist välja saada. Tegin möönduse, et hilisõhtul luban tal välja tulla. Ja nii oligi. Ta on nagu endine - märgistab, hävitab jms. Seega ma ei oskagi hinnata, et iseloomule see kastreerimine mõjuks. Sest hammustamine pole ka lakanud. Seega ei saa öelda, et sel eesmärgil (et muuta jänks taltsamaks) ei saa kastreerimist ikka soovitada.

Lühikokkuvõte

Ata-ata mulle, et ma kirjutanud pole, kuigi ainest ju on. Vaikselt saan kergemalt hingata ka, nii et ehk võtan end kokku ja mingi hetk kirjutan nn tagantjärgi.
Semester on igatahes läbi ning tudengid oli mul tublid. Eks mõnega ikka oli probleeme, kuid sai ka need lahendatud. Kahjuks jäi mul ka paar tudengit nn ripakile ehk nad kadusid ära. Eks see ole see loomulik kadu. Muidu olid inimesed toredad ning naerdud sai ka piisavalt. Võrreldes mõne kolleegi tudengitega (pidin ju vahepeal ka asendama kolleege) olid mul ikka suurepärased tudengid :) See semester proovisin ka uut taktikat, mis ei toiminud, seega järgmisest aastast lähen oma vana taktika juurde tagasi. Aga nii need asjad käivadki - katse-eksitusmeetod.
Laboris sain esmaspäeval kõik proovid "jooksutatud" ja kogutud ning homme hakkab interpreteerimine ja ühe magistrandi tulemuste analüüs. Vähemalt asjad liiguvad kuigi ma tahaksid ühtesid konkreetseid proove uuesti HPLC-MS-st läbi lasta ja analüüsida. Cannot wait :)
Täna käisin oma jänese Jackiga arsti juures - õigel ajal ka, sest ta munandite ümber oli mõnus kõva karvade kogum tekkinud ning sinna alla ka dermatiit. Nüüd pühapäeval aga läheb asi karmimaks - munad maha. Ta hea meelega hävitab, ei kuula sõna ning märgistab kõike. Loodan, et sel viisil läheb asi paremaks ja mu näppe ei sööda ka niipalju kui praegu. Ma olen ikka veidi mures ka selle narkoosi ja kõige pärast aga loodan ikka parimat :)
Praeguseks kõik. Üritan edaspidi tublim olla :)

PD

Peaaegu kaks nädalat on uus aasta kestnud ja ei, ma ei ole hakanud meeletult trenni tegema ja ma pole ka loobunud magusast ja rämpstoidust. Esiteks ma ei teinudki mingeid uusaastalubadusi kuna ma teadsin, et ma jaksaksin neid pidada vb paar nädalat. Magusa tarbimist ma vahepeal veidi vähendasin ja see ei mõjunud mulle hästi, seega ma pean magusat edasi sööma :D Aju ju vajab süüa. Ja rämpstoitu ma pole ka eriti tarvitanud, kuigi täna on pizza isu, kuna mul juhuslikult pole midagi väga asjalikku kodus süüa, kuna plaanitud toit pidi prügikastis lõpetama. Aga ma ei viitsi minna autot soojendama ja aknaid puhtaks kraapima, seega ma täna toitun saiast ja ananassist ja shokolaadist. Tegelt mul on sinki ja juustu ka :D 

Tööl on ikka meeletu tamp peal, kuigi on sess ja ma ei vii ühtegi eksamit läbi. Lihtsalt vaja teha erinevad projektid valmis, vaadata üle laboratoorsed tööd, viia läbi mõõtmisi ning valmis kirjutada ja kaitsta Genoomia ja Proteoomika töö, mille teemaks on Parkinsoni tõbi. Just selle viimasega ma praegu tegelen. Pean oma osa homme õhtuks valmis tegema. Kuna ma täna õnneks väga ei laiselnud, siis saan homseks ikka valmis. 

Eile käis meil ERR-i kaameramees saate jaoks lisalõike filmimas. Ma olin üllatunud, et ta filmis üpris väikese Canoni kaameraga. Mitte sellise nn traditsioonilise telekaameraga. Aga eks nii ongi kompaktsem ja tänapäeva peegelkaamerad on ju väga võimsad ja teevad väga hea kvaliteediga videot. Ja kuna audiot polnud vaja, siis see arvatavasti sobis. Ma loodan, et ma märgatavalt näost punane pold. Ma ei saa miskit teha, ma lihtsalt lähen närvi. Ja ma lähen isegi ilma kaamerata koosoleku puhul punaseks :D Aga ma ei tea millal seda saadet näidatakse. Kas kevadel või sügisel. Esimest osa nad käisid eelmine aasta filmimas. Nüüd oli vaja jutu ilustamiseks pilti juurde vaja. Saan oma 1 minuti kuulsust ka vist :D Wuhuu. Tegelt ma ei kipu telesse üldse ;) 

Aga ma naasen nüüd oma parkinsoni juurde tagasi. 

2012-2013

Seekordne aastavahetus oli teistsugune kuna ma ei olnud kodus vaid lunisin kolleegilt sünnipäeva kutse välja ja seal ma siis olingi :) Ta ütles, et ei julgenud mind kutsuda, kuna arvas, et annan talle korvi :D
Aga miks mitte leida uusi tuttavaid ja minna oma mugavustsoonist välja? Tegelikult natuke ikka jäin mugavustsooni, sest viimasel hetkel ikka tuli sõbranna ka kaasa :)
Pimedas kõndisime põhja-tallinna ning leidsime õnneks õige puumaja ka üles. Meid tervitasid hauaküünlad ja suitsetavad noormehed (kuidas siis muidu õiget kohta üles leida?! :D )
Sünnipäev ise oli tore. Sain teada, et kolleeg on minust mõnele ka vestlenud (tundsin end imelikult) aga see on muidugi tore kompliment (kui ta ikka head rääkis :D ).
Peale maailmalõpu aliast (sõnadeks: zombied, haavandid, jäsemed jms) läksime Linnahalli katusele, et ilutulestikku näha. Sinna jõudes olime läbimärjad aga õnneks mitte maaga kontakti saavutanud. Üleval lasid mõned (võõrad) ka rakette, milledest üks lendas ka rahva hulka. Õnneks kontaktis olnud jäid terveks. See oli ikka päris hirmus. Ja ilutulestik pole naljaasi, kuid neid kasutatakse hooletult. Kui aasta vahetus seisime sõbrannaga vaikselt kõrvuti. Mõlemal kummitas peas "esimesena peab Head uut! soovima meesterahvas". Ja nii me seisime kümmekond minutit kuniks ma otsisin pilguga mõnda tuttavat meesterahvast ja lunisin pilguga head soovi :D Ja lõpuks saime sõbrannaga ka omavahel häid soove vahetada. Ja eelmised aastad ma pole sellest "esimene meesterahvas" asjast kinni pidanud.
Mingi hetk läksime tagasi tordile. Katsumus oli muidugi linnahalli katuselt jälle alla saada. Saime! Aga ühel hetkel otsustas sõbranna ka maad kallistada uue aasta puhul. See oli ikka leotav kallistus. Ja muideks, tort oli suurepärane!
Ja meil ikka vedas - ühed toredad inimesed lubasid meid koju sõidutada :) Ei pidanudki üritama, et saada taksot või siis läbimärgade riietega tunnikese jalutama.
Mul oli väga hea meel, et sõbranna viimasel minutil ikka kaasa tuli :) Ja oli muidu tore sünnipäev.

Jõulud

Wuhuu, toas on 17'C ja väljas ei ole selle saavutamiseks +5'C. Samuti ostsin uue duššivooliku, mis töötab. Vaja on veel radikat vannituppa. Ei tea millal selle saan, ehk uuel aastal :P
Kahjuks jõulude aeg sauna ei saanud kuna tuul oli valest ilmakaarest ning sauna ei saanud soojaks. Ja ma nii ootasin seda :( Aga vähemalt sain ekstreemsetel teedel jällegi pikka maad sõita. Alati on nii, et kui ma pean maale sõitma, siis on kohutavad teeolud ja ilm. Aga jõudsin ilusti kohale :)
Kohale jõudes sain teada, et terve nädala on nad kordamööda kõhugripis olnud. No tore. Eelmine kord kui seal käisin, siis ma ka pääsesin kõhugripist. Ja nüüd uuesti. Huuh. Ma pole elusees nii palju käsi pesnud ja teadlikult pisikutele mõelnud. Aga nüüd saan öelda, et ma pääsesin seekordki. Wuhuu :D
Tore oli traditsioonilist jõulutoitu süüa, lauamängu (mees, kes teadis ussisõnu) mängida, jutustada imelikel teemadel jms. Seekord kuidagi sellist jõulutunnet ei tulnud aga ma arvan, et asi on juba vanuses. Sest ma isegi polnud täie hingega kingituste tegemise juures, sest see oli juba nii kohustus. Mulle meeldib sünnipäevaseks ja ootamatult kinke teha :)
Maalt tagasi pidin jällegi tulema mõnusa ilmaga - autoklaas läks momentaalselt uuesti jäässe, sest jäidet tuli. Aga peale pingsat sõitu jõudsin jällegi ilusti oma 10'C-sse koju ning hakkasin kütma. Muidugi oleks võinud järgmine päev tagasi tulla, kuid Jack tahtis süüa ning hommikul oli ikka mõnus kodus ärgata.
Ühel sugulasel oli ka hullemini: toas oli tal -3'C ja väljas oli +2'C. Masendav. Nii et mul oli isegi hästi. Kuniks väljas väga külmaks ei lähe suudan ma oma 16'C toatemperatuuri hoida. Loodan, et asjad nii jätkuvad :)

Lihasvalu on taandunud. Ma kahjuks tabletikuuri lõpuni ei teinud kuna need ei lubanud valuvaigisteid süüa ja mul 3 päeva enne lõppu oli kohutavalt vaja ibu süüa.
Nüüd on trennist ka puhatud ja puhkus kestab kuu aega veel - kuni uue semestrini. Üritan seekord veidi leebemalt alustada ja loodan, et ei saa selliseid tagajärgi.

Mis veel on vahepeal toimunud - mul saabus maailmalõpp - vannitoa radikas andis täpselt 20.12.12 otsad ja nüüd saan karastavat talisuplust teha. Täna sain alles oma puhuri ka tagasi, nii et saan veidi vannituba soojendada (EDIT: tuleb välja, et duššivoolik on ka katki, wuhuuu). Aga toas on mõnus 12'C. 16'C oleks super. See on see mille poole püüdlen, kuid arvan, et saavutan selle kui väljas on +5'C :D Nii et ootan kevadet. Ja ootan homset sauna ja lava. Seal saab vähemalt sooja sisse :)

Jah, on valus..hihiihih :D

Niimoodi ma vastasin täna spordiarstile kui ta uuris ja puuris, et miks mu põlvel valus on. Valus oli ja karjatamise asemel ma naersin :D
Aga mis siis viga? Tee trenni ja näe väeva, siis tuleb ka põletik! Nii et kõva (2-3 nädalas) trennitegemisel on kurvad tagajärjed. Nüüd olen tablettide peal 2 nädalat ja soovitas massaaži ka minna.
Peaasi, et ma sellest valust lahti saaksin :)

Katatonia 06.11.12 Rock Cafes

Teisipäeval käisin Katatonia kontserdil.
 Pean tunnistama, et hakkasin nende loomingut alles siis kuulama, kui mulle üks tuttav ütles, et nad tulevad ka Eestisse. Olin esimesest loost (My twin) lummatud aga on ju ühe hiti bände ka, kus tervel plaadil on ainult 1-2 laulu mis on kohutavalt head ja ülejäänud...no ei tõmba ligi. Aga nende uus plaat "Dead end kings" on algusest lõpuni hea (no ok, 2 lugu on mis mind vähem paeluvad)! Aga väga mõnus ja terviklik plaat! Mõnusalt sume, sügiseselt sünge muusika, mis kisub su hinges oleva pimeduse välja ja paitab seda.
 Uksed avanesid kell 19 ja esimene soojendaja - Junius (USA) - läks lavalaudadele kell 20. üllatavalt vähe oli rahvast aga tegu oli ka teisipäevaga ja alles soojendajaga. Hoidsin mõnusalt tahapoole, et näha üle pikkade inimeste peade. Junius mulle meeldis.

Meenutas mulle veidi Deftonesi. Selline kärisev ja mõnus muusika koos süngete pikkade nootidega. Väga mõnus alustus õhtule! Muidugi ma muutusin veidi pahuraks kui üks pikkade juustega tüüp seisis mu ette ja blokkis mu hea vaate lavale ära. No ma ei ole pikk inimene seega on see tavaline probleem mul kontserditel. Üks hetk mõtlesin, et koputaks mehele õlale ja ütleks paar sõna. Aga ma seda ei teinud - ta poleks ka aru saanud, sest hiljem ma nägin teda laval järgmise soojendaja koosseisus :D Aga Junius meeldis mulle live-s rohkem kui youtube-s kuulates. Live-s on kogu see muusika karedam ja kriipivam. Töödeldud heli on aga liiga sile.

Järgmine soojendaja oli Alcest (FRA).

Helimees oli ikka täiesti kurt - laulja häält polnud kohe üldse kuulda. Vahepeal oli kuulda, et ta miskit seal laulab aga muusika oli kõigest üle. Mul oli veidi piinarikas ootamine. Ei tea kas sellest, et mulle Alcest niiväga ei meeldinud juba heli poolest või ma ei suutnud ära oodata millal Katatonia lava vallutama tuleb.

20 min sai lava ees veidi trügitud ja kell 22 astustki Katatonia lavale. Ja kõik oli super - heli, hääl, emotsioonid. Väga mõnus. See muusika on mõnusalt rahustav ja sobib pimedatesse õhtutesse.
Viimasel nädalal on mul koguaeg repeat-i peal olnud Katatonia lugu Second, sest need sõnad on väga head.

Alguses plaati kuulates kujunesid mu lemmikuteks: The parting, The racing heart, Ambitions. Aga ma nii nauding plaate, mida uuesti läbi kuulates leiad ikka ja jälle uue(d) loo(d) mida tahad korduvalt ja korduvalt kuulata.
Mina jäin kontserdiga väga rahule ja olen väga õnnelik, et avastasin Katatonia muusika!

WebRep

currentVote

noRating

noWeight

Nimeta - Hell hunt - Von krahl - Hollywood - Patrick

Reede, reede, reede. Reedel algas mu sünnipäeva tähistamine (mis minu jaoks lõppes alles laup). Pole enne sellist tähistamist teinud. Jah, pole mina enne sünnipäeval kuskil baaris/pubis/klubis end laua alla joonud ettekäändega, et mul on sünnipäev. Ja seda ma ei teinud ka sel aastal (vähemalt mitte laua alla osa, ei sattunud kuhugi alla, ega ka laua peale :P). Kogunemine sai alguse traditsioonilises kohas - raekoja platsil. Sealt võtsime edasi suuna Patrickusse, kuhu me ei jõudnudki, sest läksime hoopis Nimetasse :D Ja kokkuhoidlikud nagu üritasime olla (või siis mina, kuna ma tegin välja) siis võtsime sealt 2=1 naiste kokteile. Veidi magusad olid aga täiesti joodavad. Mingi hetk tuli kamp poissmeesteõhtu pidajaid (see ei tohiks üllatusena tulla) meie kõrval lauda ja soovisid, et me õhtu kangelase trikoole miskit kirjutaksime. Ja võõrkeeles ikka, sest mehed olid Inglismaalt ja Kanadast. Ma ei ütle, mis ma kirjutasin aga kõik oli heatahtlik ja sündsuse piirides :) Aga nad ise olid üllatavalt toredad. No ei olnud üldse stereotüüpsed. Ei olnud pealetükkivad ja tüütud vaid rahulikud ja huvitavad. Üks ainult neist suhtleski meiega veidi - teised jõid oma leegitsevaid jooke :D Mingi hetk läksid poissmehed ära ja ka meie (eraldi siiski, kahjuks, sest meie seas oli inimesi, kes ei tahtnud nendega karaoke baari nalja heitma minna). Saatsime ühe inimese ära ning võtsime suuna Chicago poole. Piilunud aknast sisse otsustasime Hella Hunti minna. Kui mitte istuma, siis vähemalt wc-sse :D Teel Hunti pidime lausa gps-i välja võtma. No kontrolliks või nii. :D Aga Hunt oli kooohutavalt rahvast täis ja sinna me ei jäänd. Sammud viisid meid Von Krahli ukse juurde. Näinud, et sissepääs on 8 eurot, otsustasime edasi liikuda. Kuhu? Kuna üks sõbranna tahtis hirmsasti Hollywoodi minna, siis sinna poole me läksimegi. Uksel uuriti ja puuriti dokumente. Rahva tunglemist polnud (kell oli 00:10 ja naised said 00:30ni tasuta sisse). Kuna kõik polnud kindlad, et kas jääda sinna või ei, läksime me sõbrannaga kahekesi sisse. Teised jäid üleriideid hoidma. Kui me üles jõudsime, ei suutnud ma oma naeru tagasi hoida - mehed istusid reas ja ootasid liha. Ainult kaks naist tantsis. No täielik lihaturg. Muusika oli küll hea (head tuttavad poplood) aga lihaturule ei olnud soovi jääda. Seega leidsime end lõpuks üle tänava Patrickust. Seegi koht oli rahvast paksult täis ja lunisime ühest lauast ühe tooli ja teisest teise jne. Seal oli täitsa tore kuniks kaks sõbrannat said endale baarijärjekorrast sabarakud külge. Ja nad ei saanud sõnadest aru ja üks hakkas näperdama ja vägivaldseks muutuma. Miks me ära ei läind? Ootasime kõnet, millal meie kainerool saab meid koju viia. Nii kaua me kannatasime. Aga mingi maani oli naljakas. Kokkuvõttes oli tore :) ja meeldejääv.

Jalgratas ja küünarnukk

Eile oli huvitav päev. Tööl nagu ikka on hullumaja ja ma üritan oma liiiiga suure koormusega järjepeale saada. Sest kui ma tööl või trennis ei ole, siis ma olen kodus ja teen ka tööd. Nii ka nädalavahetuseti. Nii et oleks vaja veidi puhata ka. Aga eile läksingi trenni, kuna tööd ei jaksanud enam teha ja tahtsin lihtsalt end tuulutada. Teel trenni sõitis üks poiss mulle ratta otsa. Sinikaid vist ei ole aga riietel on jäljed olemas :D Poiss õnneks oli viisakas ja vabandas ette ja taha ja kihutanud kohe minema. Trennis aga enne kui ma pidin varem ära minema sain küünarnukiga näkku. No täiega ikka. Õnneks verd ei tulnud aga teistele vist ei jõudnud kohale kui kõva pauk see ikka oli. Ja nuuskamine on eluvalus tegevus. Miks ma siis trennist varem ära läksin - et jõuda TTÜ kinno Seenelkäiku vaatama. Oi kuidas oli uksetaga rahvast kogunenud. Kell oli peaaegu 20 saamas kui otsiti kedagi, kes teaks kaabeldustest midagi. Siis hõigati, et neil on ainult must-valge pilt, et kes tahab võib ikka vaatama tulla. Me siis ikka läksime ja lõpuks tuli ka värviline pilt :) Ja film oli hea. Humoorikas ja mõnus. Järgmise Eesti filmina tahaks ära näha Eestlanna Pariisis :)

Ma olen õnnelik, et ma ei pole uute hiirte tegevust märganud. Mürk on ka puutumata ja lõksud tühjad. Tore, et nende kahe hiiglasega sai piir praeguseks pandud! Nüüd ma vaatan, et kas mulle homme helistatakse ja tühistatakse arstiaeg ära. Kindlasti, sest ega reedeks see streik läbi saa. Eks näis mis saama hakkab. Peaasi, et ma 3 kuud uut aega ei pea ootama, eriti kui kevadel arst ütles, et suvel ravi ei saa teha, et selleks sobib sügis/talv. Aga praegu ma pean homseks asendusloenguks valmistuma. Ööd.

Kaks

Leidsin pool porgandit kraanikausist. Mina jätsin porganditüki aga kapi peale. Selge - hiired. Jälle?! Täiesti kohutav milliste intervallidega see jama mul siin käib. Vinnastasin lõksu ja nii kui väljas pimedaks läks tuli ka esimene ohver. No nii suurt elukat ma pole enne näinud. See oli ikka end korralikult suureks nuumanud! Ööseks jätsin siis kaks lõksu aga hommikul olid mõlemad lõksud tühjaks söödud, kuid vaid ühes oli ohver. Koju jõudes ma ootasin, et vähemalt ühes lõksus oleks järjekordne paksuks nuumatud hiir, kuid üllatuseks olid lõksud tühjad ja peibutis ka alles. Hmm. Ma ei tea, kas neile ei tundu minu poolt pandud söök ahvatlevana või mis. Aga seekord panin mürgi ka juurde :D Küll küllale liiga ei tee :D Eks näis mis hommikuks on.

S-s-streik

Kuum teema. Ma saan täiesti aru, et paljudel on palgad väga madalad (just õdedel ja hooldajatel) ning toime tulla on kohutavalt raske. Eriti kui kõik hinnad aina tõusevad. Sellele on tõesti vaja tähelepanu pöörata. Võibolla kui see asi mind ei puudutaks siis ma oleksin mingil määral ükskõiksem aga mul on järgmine nädal arstiaeg, mida ma olen kolm kuud oodanud. Surema ei hakka aga senist ravi oleks vaja muuta. Esimene kord käisin isegi tasulises vastuvõtus kuna lihtsalt polnud vabu aegasid ja seekord sain isegi aja tavalisse vastuvõttu (praegusel ajal on suurepärane kui on vabu aegasid nii, et sa ei pea mingi esimesel kuupäeval hullumeelselt registratuuri helistama hakkama). Miks ma seekord tasulisse ei läinud? Sest nii rikas ma pole, et kui oleks vaja analüüse teha, et nende eest maksta. Igatahes, kui ma järgmine nädal ei saa arstile ja pean jälle paar kuud ootama siis ma pole eriti õnnelik. Eks näis mis saab ja kaua see asi kestab.

September

Kuu on möödunud uuest õppeaastast ja võib teha väikese järelduse - liiiiiga palju asju on käsil. Koolituste materjalide koostamine, töö ise, doktriõppeained, doktoritöö. Huuh, seda kõike on liiga palju. Aega jääb väheks. Praegu ma isegi ühte doktoriainesse ise reaalselt ei jõuagi, kuna pean täpselt samal ajal tundi andma. Aga õnneks saan nende tudengitega asjadega oktoobri lõpuks ühelepoole ning siis saan ka ise õppida. Doktoritöö asjadega on asjad veidi pidurdunud kuna esiteks ma ei saa laborisse sissegi, teiseks on seal ka igasugused ümberkorraldamised. Aga nüüd kuulsin, et uued analüüsid on tehtud ja et mul oleks aeg spektreid interpreteerima hakata. Njah, pole veel "piiblit" piisavalt selgeks teinud, et jõuaksin seda teha. Aga mingi aeg peab sinna ikka jõudma. Vaatab. Peab end liigutama hakkama. Nädalavahetused on ka tööle pühendatud. Vähemalt üks päev nädalavahetusest. Muidu lihtsalt ei jaksa. Tervis on ka märku andnud et tuleb asja rahulikumalt võtta kuigi unetundidest puudu ei tule. 7-8 h magan ilusti. No lihtsalt ei jaksa üleval olla :D Aga tuleb vist hakata unetundide arvelt asju võtma hakata. Muidu lihtsalt ei saa asjadega valmis. Üks aine mis palju aega ära võtab on Inseneripedakoogika. Seal on väga palju iseseisvat tööd. Aga see on kasulik igatepidi! Just lõpetasin ESI-MS kohta ettekande koostamise ning nüüd asun inseneripedakoogika 50 lk juurde + siis harjutused ja muud lõbu. Homme on plaanis "piibel" kätte võtta ja interpreteerimisega veel lähemat tutvust teha. Peab ikka sisse harjutama, et igal õhtul tunnike seda raamatut lugeda.

Penitsillum

Ma sõin kogemata hallitanud leiba. Aga õnneks ma pole penitsiliinile allergiline, seega jäin täitsa ellu :D Kõht ei pahandanud ka :)Aga endal väike paanika oli ikka sees :D