Sinised nitriilkindad

Ma ei mõista. Pole ka minu koht talle öelda aga majanduslangus on ning pole vaja kindaid raisata :D Nimelt meie labori prantslane kasutab meeletutes kogustes nitriilkindaid. Nagu veerand pakki päevas. Kui ta kindad käest võtab, viskab kohe need prügikasti. Kui midagi kinnastele läheb- prügikast. Prügikast on juba ise sinine nagu taevas. Ma ajan nädal aega tavalise kinnastega läbi. No ma ei tea :D

Endiselt pole mu läpakas parandusse jõudnud. Nii ta istub (loodetavasti) venna autos või siis tema kodus. Tundub, et see kuu ma oma arvutit tagasi ei saa. Tegelt rohkem ma kardan, et nad teevad kõvaketta tühjaks. Seal on lihtsalt üks kõigekõige tähtsam fail, mida ma mitte mingil juhul kaotada ei tahaks. Oeh. Jääb üle vaid oodata.

Ma igatsen oma arvutit. Täna hakkasin venna arvuti taga ajalehe ja muid asju tegema ja no ma ei leida isegi Microsoft Worksi ülesse :D Sellessuhtes on vista jama, et Wordi pole. Nii et pean endiselt wordpadiga läbi ajama :D.
Aga üks artikkel olemas, teine vaja kirjutada ja siis vaja cv valmis teha ning üks essee kirjutada ning homseks inka esseeks ette valmistuda ning bioinformaatika kodutööd ei saa unustada. Tegevust jagub.

Labor

Mõtlesin, et annan teada kuidas laboris edeneb. Igastahes, isovaleeraldehüüdist sünteesitud diooliga tegin ka teise oksüdeerimise ära. Vahepeal oli väga masendav, kuna tundus, et soovitud produkti ei saanud. Tegin vist neli TLC plaati ja ei midagi. Lõpuks kui ma ekstraheerima hakkasin tuli plaat välja ja nägin oma produkti :). Saagis väga hea küll arvatavasti pole, midagi viiekümne kanti, aga meid huvitav pigem teadmine, mis aine siiski tekkis ja kas atsüklilisi aineid saab nii oksüdeerida. Nüüd pean vaid kolonni jaoks sobiva eluentide segu välja mõtlema ja siis kolonni ära tegema ja siis saab hästi palju proove teha :D.
Viimased kaks nädalat olen ma väga tihti end laborist leidnud. Kas iga päev või siis üle päeva. Väga huvitav aga samas mõnus, sest õhtune ekstraheerimine tõstab meeleolu :D

Siku ja arvutid

kaputt. Minu mõlemad arvutid on kaputt. Jama. Ei tea mis saab. Maailmast ära lõigatud. Oeh.

Väikesed asjad

Väikesed asjad teevad tuju heaks. Nimelt mu jänes, Buffy, kes aasta tagasi vältis igasugust inimkontakti ja vihkas paitamist on oma meelt muutmas :D. Nimelt karvapall hüppas mulle voodisse ja siis kui ma teda paitasin jäi ta rahulikult istuma ja ei põgenenudki ära. Viis minutit! See on suur saavutus. Kui nii edasi läheb polegi mul koera vaja :D, saan Buffyt nunnutada :P

Nädalavahetus

Nädalavahetus oli ikka väga mõnus- sai palju suheldud :D. Reedel olime niisama sõbrannaga. Laupäeval käisin maal. Sain hästi palju kohupiimakooki süüa ja nägin poolvenna Rasmust :) Väike väänik :p. Temaga sai ikka päris palju tegeletud. Lapse kantseldamine võtab ikka päris läbi aga samas oli tore ega seda igapäev saa teha :). Ja õhtul jällegi sain sõbrannadega kokku :D. Ja täna pidin tegelikult õppima aga vaatasin poole päevani telekat ja siis sõbrannaga viisime õlupudeleid ära :D peaaegu sada tuli täis :D Ei, mina ei joonud neid kõiki ära. Ja siis piinasin ühe inimese koeri veidi :D Toredad koerad :D Inimene on ka tore :p. Ja nii kui lõpuks koju jõudsin helises telefon ja sõbranna kutsus välja, nii me sõitsime teadmata suunas ja kuulasin muusikat ja hing oli rahul. Ja kui ma sealt lõpuks koju jõudsin helises umb kümme minutit hiljem jälle telefon :D ja teine sõbranna tuli korraks külla. No väga sotsiaalne loom :D Nii palju siis õppimisest aga ei kahetse midagi :) Tore oli! :)