Füüsikalise keemia eksam on tehtud ja loomulikult sain ma osmootse rõhu valemi tuletuse, nagu ma oskasin seda teha, noup. Ma ei kujuta ette mis jama ma seal kokku keerasin :D Kaks tundi pusisin ja olin eelviimane, kes ära läks :D. Njah, teised ehk tagumised read said ju ilusti spikerdada. Oeh. Selline pingelangus on, et ma füüsiliselt haige. Juhuu...Nüüd tuleb aga järgmiseks eksamiks, looma- ja taimefüsioloogia, õppima hakata.

Eile kui ma autoakut tagasi autosse panin, tuli meie maja mees ka sinna ja küsis, et saad ikka hakkama ja kas sa ikka oskad jne. No ma ei tea, mul oli täielik hämming, et mis siin osata- keerad kolm mutrit kinni ja ongi kõik. Ta ütles, et ta nägi esimest korda, kuidas naisek oli mutrivõti käes :D Ma ei tea, ma olen varsti automehhaanik valmis, autoomaniku rõõmud ju :D Aga ei, sellised kogemused ja teadmised on head :)

Ma avastasin, et mul on kümnene mutrivõti täitsa olemas :D Aga noh, vahest võib ju maiden-in-distress ka mängida :D Aga vähemalt, tean, et nüüd saan ise ka hakkama :p

Ma peaks endale mutrivõtmed ostma ja õppima kuidas akult klemmi ära võtta! Jah, autotuled jällegi põlevad. Jumal tänatud et nelja tunniga pole aku tühjaks jooksnud, et üks naaber tuli ütlema, et mul tuled põlevad. Ja sain teada, et parempoolne esituli ei põle. Oh joy. Ja ma mõtlesin, et saan rahus füsioloogiat õppida. Looda aga. Õnneks, on külas palju mehi, kes saavad appi tulla :D jumal tänatud selle eest :D

Mul on füüsikalisest keemiast copper ees juba. Aga ikkagi ma võtan õpiku kätte ja loen seda :S Sõltuvus?

Ja ma luksun. Lõpetage minust rääkimine :D

Ravi: unusta ära!

Täna käisin kirurgi vastuvõtul, et teada saada mida mu kompuutertomograafia näitas. Poolteist tundi pingelist ootamist. Ooteruum oli inimesi täis. Minu vastas istus üks vanem meesterahvas, umbes kuuekümnendates, ja ta vaatas mulle jube tihti otsa, kuid millegi pärast ta polnud üldse hirmus ega nilbe vaid lahke ja toreda olemusega. Ooteruumis oli ka rulataja, kes saanud sideme oma katkise sõrme läks rulatades (!) ära, muidugi sai ta noomida, sest kes rulatab haiglas?! Esimese tunni veetis minuga E, me lihtsalt lobisesime ja ma kardan, et meie juttu kuulati pealt ja hiljem vaadati ka imelikult, kuna me naersime nii, et pisarad silmas, vähemalt mul olid. Hiljem sain pool tundi üksi oodata.
Ühesõnaga poolteist tundi ootamist, et olla kabinetis kaks minutit. Ühe minuti ta otsis arvutist tulemusi ja teise minuti arutasime, et ma olen ikka nii terve ja et see mis me arvasime, et on lümfisõlm pole üldse lümfisõlm ja et seda pole üldse pildil nähagi. Ühesõnaga määratud ravi: unusta ära! :D Aga vähemalt täna oli kirurg sõbralikum ja lahkem, mulle sobis :p

Ma olen viimased kolm päeva musta teed joonud. Tahan rohelist teeeeed. Pühapäeval lähen ostan oma Japanese Lime'i.

Täna oli bioinformaatika eksam. Nagu ikka, öösel ma ei saanud magada, palav oli ja lihtsalt und ei olnud. Hommikul närvis ei olnud. Ega selleks kuidagi poleks saanud õppida ka ega midagi. Kolm küsimust ja kaks tundi. Eriti tore oli otsinguid teha kui IE aina kokku jooksis. Alusta aga uuesti. Midagi igastahes sain tehtud, eks näis.

Samuti käisin orgaanika tulemusi tsekkamas. Ma ei tea kas see oli kogemata, aga olin nimekirjas esimene oma neljaga (ma ei mõtle paremusjärjestust, vaid tavaline nimekiri tulemustega, kus mingi pärast mina olin esimene). Võin tulemusega rahul olla, kuna arvestades mu enesetunnet ja olekut seal eksamil poleks paremini saanudki teha.

Nüüd saab füüsikalise keemia ja looma- ja taimefüsioloogiaks õppima hakata.