Palun, 450 ml verd

Täna oli TTÜs järjekordne doonoripäev. Meelitasin kursaõe ka kaasa ja nii me sinna läksimegi. Mina juba neljandat korda ja kursaõde esimest. Küsimmustik täidetud, hemoglobiin ja vererõhk mõõdetud ning saingi verd andma hakata. Kerge suts ja 10 minutit. Aga iga kord ma kardan, et mul hakkab pea ringi käima nagu täna ühel tüdrukul enne mind. Õnneks täna seda minuga ei juhtunud, esimesel korral aga küll, siis toodi isegi veidi nuuskpiiritust, kuigi seda poleks vaja olnudki :D Igastahes, kui ma oma vere ära andsin, siis läksin kursaõele seltsiks. Kõige pealt torgiti tal ühe käe veen katki, siis võeti ette teine käsi, kus jällegi esimese torkega ei saadud veeni kätte ja teise torkega oli kõik korras. Aga peale seda hakkas vere vähesus pähe ja me lihtsalt naersime seal. Lõpuks istusime nn kohvilaua taga, jõime mahla ja naersime, kõvasti ja kaua. Töötajad käisid mööda ja vaatasid imelikult :D Teised loovutajad muigasid koos meiega.
Aga vot nii lõbusat vere andmist pole mul kunagi olnud. Väga vahva :)

Enam koju ei lastagi.

Käisin vanaemaga täna turul. Tulin tagasi, võtsin oma kotid ja panin autouksed lukku. Jõudsin välisukseni (meil muideks pandi eile uus välisuks) ja ülla-ülla, uks on lukus, õigemini väljas pole ju linki. Jess. Ja mulle pole ju keegi võtit andnud. Nonnii, tagasi autosse. Istusin seal mingi 10 minutit ja helistasin ja mõtlesin. Lõpuks tuli naabrinaine välja aga ma ei jõudnud piisavalt kiiresti reageerida, et saaksin ust lahti hoida, uks jällegi lukus ja tal võtit pole. Wuptidoo. Lõpuks tuli üks naine aknale ja tegi ukse lahti. Jess. Hiljem sain teada, et aint 3 võtit ongi! Ja mina olen see, kes võtit ei saanud ega ka mingit teavitust, et omal riskil lahkud kodust ja sa ei pruugi enam koju saadagi. No jah, mis siis ikka. Nüüd ma olen kodus lõksus, tahaks puid tuua, kuid kardan, et keegi paneb jälle ukse kinni ja ma ei saa tuppa :D
Aga õnneks täna vist tehakse ka mulle võtmest koopia. Aga uks on nii turvaline, et elanikud ei saa ka sisse :)

Liiga koom pilt, et jätta jagamata :D

Robotex

Täna toimus siis 9. Robotex ja selle aasta võistlusülesandeks oli jalgpall.
Kui ma hommikul tund aega enne algust kohale jõudsin, siis käis intensiivne siblimine ja raadiosaatjad kumisesid. Eks ikka väikesi viperusi juhtus aga õnneks need ei olnud minu süü :)
Vahepeal kartsin, et ma ei jõua võistlust vaadata aga sain ikka. Alguses tundus kogu see võistlus kuidagi võõras aga siis lõpuks hakkasin isegi kõigile kaasa elama ja mul tekkisid enda lemmikrobotid, nagu Pelmeen, Mäger, Kesktormaja (üks eriti väle robot) jt. Et väga vahva üritus ja just see ülesanne oli väga mõnus - jalgpall (kaks robotit väljakul, 9 palli ja 90 sekundit). Mõni robot seisis niisama nurgas või mõni (nt Väravavaht) lendas ise väravasse või tantsisid robotid omavahel. Kõike oli :) Ja pealtvaatajaid oli ka igasuguseid - pensionäridest väikelasteni. Nii vahva oli kuulda, kuidas üks umb 5 aastane poiss oma isale nii entusiastlikult rääkis, et kui tore on kuidas robotid jalgpalli mängivad jne. Armas.
Lõppkokkuvõttes võitis tiim Madistajad robotiga Troller-Roller, teiseks jäi TTÜ tiim Mäger ja kolmandat kohta ma ei julge öelda, sest kardan, et ütlen tiimi nime valesti.
Aga jään järgmist aastat ootama :)

Täna ma nägin hästi palju enesetapjaid ehk inimesed ei kanna helkureid. Oma tänaste vaatluste põhjal kandis vaid üks inimene kümnest helkurit. See on ikka jube vähe! Kas tõesti inimesed ei mõista kui tähtis helkur on, isegi valgustatud linnas. Sest kui mulle ikka väga eredate tuledega auto vastu sõidab, siis ma ei pruugi märgata tumedas riietuses jalakäijat. Kohutav. Ja siis osad naised panevad helkurid käekotide sangade külge, mis tähendab, et helkur on lõpuks kuskil abaluude vahel. No ma ei tea, seal ei ole ka tast kasu. Tõsiselt, võtke mõistus pähe ja kande helkurit, kui te tõesti ei taha auto alla ükskord jääda (kuigi see ei välista seda aga muudab tõenäosuse ikka väiksemaks).

Tänast päeva võib iseloomustada sõnaga ettekanded. Õnneks ma ei pidanud kohe hommikul kell 8 ökoloogias ettekannet tegema, wuptidoo :D aga see-eest tegin mikroobifüsioloogias Bacillus anthracise kohta ettekande. Ma imestan, et ma polnud nii närvis nagu tavaliselt. Sõnad läksid veidi keerdu, kuid muidu võib rahule jääda :D
Seejärel tuli välja, et ettevõtte maj.õpetuses tuli ka artikli põhjal tehtud kaasus klassi ees ette kanda. No jah. Klassitäis poisse ja meie neli tüdrukut (veidi hiljem tuli üks kursaõde veel). Õnneks seal ei olnud ka nii pingeline õhkkond ja pooled inimesed olid võõrad :D Käed ei värisenud ja kõik laabus :) Mõnus.

Õpime ajalugu

Vot asjad käivad tegelikult hoopis nii :P