Olen lihtsalt nv-se käest lasknud ja nüüd olen unine ning mu õppimine annab soovida. 50 % koguhindest, hmmm, ma vist ikka loodan, et seda tööd saab uuesti teha :D Ma vahepeal tunnen, et oleks skisofreenik, kuna materjalid on niii vasturääkivad.
Õnneks jääb homme kaks loengut ära :D Jess, prantsuse keele töö pärast ma vähemalt ei pea muretsema. Midagigi head :)

Kui ma vennapojakese juurest ära tulin siis kohati puhus tuul nii tugevalt, et vihma asemel sadas alla kollaseid lehti. Ja palju. See oli niiii mõnus hetk. Tahaks lausa seda hetke tagasi. Paariks sekundiks oli elu ilus :)

Sõitsin oma tühja rehviga Statoili poole. No pole üldse tore 40-ga tökat-tökat maanteel sõita. Mul tuli pensionäri tunne peale :D Ja justkui ma ei liiguks üldse edasi. Aga vähemalt sain oma 0,3 bar-se rehvi täis pumbata :D Ja imekombel ei tõmble mul auto sõiduajal :S Aga ma ikka ei julge sellega sõita, pärast olen ma ei tea kus ja hakkab jälle asi pihta :S Loodan, et üks tuttav mehhaanik võtab mu auto vastu ja saan selle enne ülevaatust korda ikka :)

Buffy

Õhtul kui magama lähen tahaksin Buffyle head ööd soovida või kui ma hommikul ärkan tahaksin teda puurist välja lasta. Kuid enam ei ole teda. Nüüd ei ole kedagi, kes päikesevanne võtaks või mulle voodis pähe hüppaks või kes arvutilaual segadust korraldaks. Vaikus on. Küüned ei krõbise põranda all. Kuid pisike on paremas kohas. Igatsen kohutavalt. Vahepeal mõtlesin ka et võiksin ju endale uue seltsilise võtta, kuid praegu vist mitte. Kui loomad haigeks jäävad, siis läheb raskeks.
Praegu on asjad nii.

Lõpuks on see aeg kätte jõudnud millal vennapojake kolib Tallinna :) Ma saan jälle selle pisikesega mängida ja mütata. Jube vahva. Oh, nüüd ma ei peagi E. vennapoega kattena kasutama kui ma tahan kelgutada :D

Raske päev, raske nädal. Mõne inimese olen ma täiesti ära petnud. Njah, ma parem naeratan ja naeran kui teen vastupidist. Nii et mõni ei teagi. Veel on kõik liiga värske, et sellest rääkida. Hiljem.

Aga mulle hakkab vaikselt üks piir ette tulema. Lamedate vabanduste piir. Üks inimene helistab mulle tavaliselt kui ta on mõnuga joonud. Keset ööd. Ja siis hiljem tulevad vabandused, et ta ei mäleta midagi. Anna andeks, aga mitte mäletamiseks peab ikka paaaalju rohkem jooma. Mõni lihtsalt vist ei julge oma sõnade eest vastutust võtta. Ma vist pean talle sokid kinkima, mida ta saaks püksi panna - ehk tuleb ka julgust (sokid ja Pratchetti "Koletislik rügement"). Ütlesin, et helistataks kainena ja mitte öösel aga ma usun, et ta seda ka "ei mäleta."

Elu on lill.

Huh, kiired ajad, kiired. Homme on siis esimene KT ja väga raske ja mahukas, nii et õppida tuleb. Muidu poleks KT-st hullu aga ma tahan selle ikka ilusti ära teha, et ma pääseksin eksamist, sest muidu ma annan sessi ajal otsad lihtsalt.
Ja nii nunnu - vend arvestab sellega, et ma õpin ja planeeris kastide tassimise (kolimine) ikka nii, et ma saaksin ka orjatööd teha :D Vot see on perekond :p
Nüüd ma lähen oma ligi 800 leheküljelist öökapi raamatut lugema. Signaaliülekanne on nii huvitav. Ja see isegi polnud sarkasmiga öeldud :)