Lõpuks on see nädal lõpule jõudmas. Vaikselt hakkab 'orav rattas' periood, kuna järgmisest nädalast hakkab üks aine pihta. See kestab kolm nädalat ja selle tõttu pean ühest loengust kuus korda puuduma ja teisest kolm korda. Siis kui see aine läbi saab tuleb teine aine, mistõttu pean jälle puuduma :D Ja tegu on kohustuslike ainetega. No jah, mis siis ikka. Ja kõik on huvitavad ained!
Aga selle nädala parim loeng oli Ökotoksikoloogias. Itsitasin seal nagu väike koolitüdruk. No lihtsalt õppejõud rääkis jube häid teooriad seoses rasestumisvastastest hormoonpreparaatidest ning nende mõjust meestele. Tegelikult on see tõsine teema aga see kuidas ta seda rääkis oli veidi naljakas. Aga see teooria ei kannata trükivärvi, nii et kui soovita seda kuulda, siis peate isiklikult minult küsima :)
Samuti on mul väikesed sahinad erialasest tööst, kuid mitte miskit kindlat veel. Aga ma olen elevil :)
Eelmise nädala lõpus nägin Pauksoni nädala horoskoopi ka, kus ta ütles, et Kaaludel on kolmap lotoõnne. No ei olnud ikka küll. Aitäh! :D

Ma olen viimasel ajal tubli olnud ja erialast kirjandust lugenud. Üks 200 lk-line õpik on loetud ja juba loeng järgmist ja siis on veel kaks paksemat järjekorras :D Päris hea tempo. Sellest kõige magusamast raamatust tegin väikese pildi ka. Aga see jääb viimaseks ehk nagu kirsiks tordi peal :D Raamat on siis "Hazardous chemicals".
Muidu on mu stressitase tõusnud aga pole hullu, saab hakkama :) Nii kauaks kuni peavalud ei tule kimbutama olen õnnelik :D

Torude saaga jätkub. Isa pidi pühapäeval torusid vaatama tulema aga üllatus-üllatus ta ei tulnudki, oli haigeks jäänud. Seega ta pidi täna tulema. Päev alles algas, nii et ma loodan, et ta ikka tuleb.
Aga jah, vesi on kinni keeratud. Ja isegi kui vesi on lahti, siis vett ei tule :D Vist jälle külmunud. No pmst torude väljavahetamisest vist ikka ei pääse.
Kuna laupäeval olin üpris mustas augus otsustasin oma suhtumist muuta ja olla veidi rõõmsam ja muretum. No seda jagus vaid kaheks päevaks, sest kuidagi ma ikka jõudsin oma jamadeni. Ja väga väsitav on rõõmus olla või sellisena paista.
Vahepeal isegi paistis tunneli lõpus valgus aga jah, praeguseks olen endiselt pimedas :( Eks näis mis toimuma hakkab.

Elu on lill.

Eelmisest sissekandest on mingi nädal vist möödas ja noh, ütleme nii, et vee ma sain tagasi, jah. Aga ainult nirisedes. Surve pmst kümne punkti skaalas üks. Ja seda terve nädal! Aga täna tuli veel välja, et kuskil ikka on toru katki vms, sest alt naabrilt sajab ilusti vannitoas vihma.
Ütleme nii et ma ei jaksa siin enam elada/olla aga kuhugi mujale pole ka minna. Kuskil mujal pole seda üksindust/privaatsust mida ma vajan.

Njaa, minu must huumor pole läbi saanud. Vett jälle pole. Need inimesed, kellelt ma eeldaksin abi ei anna seda ja teised aitavad mind meeletult. Sõpra tunned hädas. Aitäh, E., et sa olemas oled :)
Aga ma ikkagi ei jaksa enam. Lihtsalt ei jaksa. Hoiatasin ka vanaema, et mul s*tt tuju ja tema küsis vastu: Miks? Ja ta endiselt ei mõista, miks ma tahan siit ära saada. Njah.

Nothing compares to a quiet evening alone*

Nädal on möödas ja ma võin uhkusega öelda, et ma pole linnavurle enam :D Tegelikult ma põgenesin 19.-20. veeb juba koju ära :D Sai veidi puhatud ja seda külmakambrit köetud (siis oli temp 12'C).
Laupäeval (19. veeb) tegime E.-ga sarja/filmiõhtu. Kohutavalt lõbus oli, nagu alati :D Aga me ei vaadanud ainult telekat vaid üritasime tema fööniga torusid soojendada :D See oli väga tõsine huumor :D Aga seda kauaks ei jätkunud. Pidime tõdema, et toru on arvatavasti keldrist lae ja I korruse põranda vahel ära külmunud.
Pühap tulid I korruse elanikud ja soojendasid selle toru ära ja panid makroflexi ka sinna. Ja vesi tuligi kraanist :) Väga positiivne. Aga ma pidin ikka linna tagasi roomama, kuna mu auto jahutusvedelik on mingi muu ainega koos mistõttu on külmumistemp palju kõrgem kui tavaliselt ja -20'C-ga on see üpris selline lumetaoline möks ehk siis ei mina piina oma autot, seega pean kooli ikka kuidagi saama.
Enne kodunt lahkumist mõtlesin, et jätan vee nirisema. Läksin siis keldrisse ka, et näha mis olukord seal on ja oiii, vesi oli põrandal ja tilkus veel paaris kohas. Helistasin unisele vennale, kes ei võinud kohe öelda, et see on arvatavasti kondensaat. Mina olin igatahes masenduses ja panin vee kinni ning olin kindel, et torud külmuvad jälle ära ja torud on katki kah. Mu halb tuju ei jäänud märkamata ka teistelgi.
Vend tuli järgmine päev siia ja ütles, et ei tilgu midagi ja et ka vesi jookseb. No väga hea. Ainult ta ei saanud poest soojustuseks miskit. Njaa. Minu vaikne paanika, et torud külmuvad ära, säilis.
Mõtlesin, et las sõbranna siis käib hommikul ja õhtul mul kraanist vett laskmas. Järjekordne huumor - ta ei saanud ust lahti. Ma nii väga tahtsin koju tulla ja mõista kuidas see uks nüüd lahti ei tule. Tuleb välja, et see varuvõti ei keera eriti hästi :D Oh well.
23. veeb-i õhtul tulin jälle koju. Mis siis, et toas oli vaid 11'C (praegu on 15'C, olin super õnnelik jälle kodus olla ja et ka vesi jookseb ilusti :) Torudele saime soojustuse ümber ka (mis siis, et ilmad lähevad nüüd soojemaks :D).


*Paramore - chrushchrushchrush

Musta huumori jätk

Vett tõesti pole ning peale hoolikat otsimist on toru vist keldris jäässe läinud. Selge. Aga millal see aeg leida, et seda soojendada? Vend peab homme tööl olema ja pühap on ka keeruline päev. Ma olen nõutu.
Praegu ma olen linnavurle ja see koht tõesti mõjub. Siin on igavam kui minu kolkakülas :D Ma juba mõtlengi nii, et nv tuleb, et mida siis teha. See õhkkond on kuidagi teine, kõik on teistsugune kui kuskil külakeses olla, kus on rahulikum.
Aga järgmine nädal tahan küll koju tagasi jõuda :D Ma ikka jään alati maatüdrukuks :p