2012

Head uut aastat :)
Eelmise aasta lõpp vajus käest ära - blogisin ju jube vähe. Tegelikult kirjutamismaterjali on küllaga aga see ei kannata trükivärvi. Samuti oli äärmiselt kiire ka. Kolmapäeval saab see periood läbi - nimelt saan ma seekord aulas ka lavale kõndida ja oma nime cum laude-de raamatusse kirjutada :) Pool aastat liiga varajane lõpetamine ja ma sain sellise trikiga hakkama. Uskumatu :D
Nüüd on vaja sellest nädalasest puhkusest ja looderdamisest jagu saada, et leida inspiratsioon ja motivatsioon, et aastal 2012 oma plaanid ellu viia. Kas siia alla käib ka doktorantuuri astumine? Ma ei tea, vb :) Kui leian teema mis mulle meeldib ja ma tahan uurida, siis ma arvan, et see pole välistatud :)

Aga lumist algavat aastat Teile :) Ärge kartke oma unistusi järgida ja ärge uskuge kui inimesed ütlevad, et see pole võimalik.

MSc

No nii veider on olla. Või õigemini mingit erilist tunnet pole. Imelik on ainult see, et kui ma koju tulen, siis ma ei pea meeleheitlikult (läbi toidumürgituste) oma magistritööd kirjutama :D
Veidi kahju on pool aastat varem lõpetada aga samas on ka hea. Saab puhata ja mõtteid koguda. Kuigi tööl eeldatakse, et ma jätkan doktornatuuris. Ma ise veel ei tea. Kui keegi pakuks jube head teemat, siis äkki mõtleksin selle peale küll, kuid momendil pole mul endal küll sellist head ideed. Pigem teeks teise magistri otsa :D
Aga jah, ma pigem õpiks kui käiks tööl :D I am wierd that way.

Moment teistsugust tunnet pole aga ehk see tuleb jaanuaris kui diplomi ka kätte saan :)

Kuigi universum tegi vist kõik (haigus + mürgitus), et ma seda "projekti" ei lõpetaks õigeaegselt aga eile õhtul sain ma ta valmis. Täitsa valmis :D Ma ei suuda seda uskuda. Ja pmst ainult nädalaga, kui lööme kõik tunnid kokku. Aga muidu võib vist öelda 1,5 nädalat :p
Aga paari nädala pärast räägin asjast lähemalt ehk siis kui asi on oma lahenduse leidnud :P

Reis Türkki, 1 päev.

13. nov. Tallinna lennujaam. Lennuk. Istun akna ääres, varuväljapääsu juures. Pinginaaber on sõbralik magaja. Mulle sobib. Lennuajal sai süüa (mida ma ei võtnud) ja juua. Lufthansa rõõmud. Õhkutõus ja maandumine olid väga sujuvad. Äärmiselt rõõmustav.
Müncheni lennujaam. Suur, avar ja puhas. Kui ringi jalutada, siis saad kohe aru, et olekd Saksamaal – mercedes-bens, audi ja bmw – uued mudelid on lennujaamas vaatamiseks väljas. Oi, kuidas ma tuleks ükskõik millisega neist koju. Ma üldse ei vinguks :D
Istekohti jagub kõigile. Üllatavalt palju on ruumid aga kahjuks pole arvutite jaoks pistikupesasid või ma lihtsalt olen vales kohas. Lugesin ka tänast, pühapäevast lehte. Põhilugu olid kolmest neonatsist. Üks oli isegi oma auto numbrimärgile AH (Adolf Hitler) sisse pannud.
Vastas istub üks noormees, kes vajub aina ära. Uni lihtsalt nii raske. Tahaks ta kõrvale istuda ja õla alla panna, et ta ümber ei kukuks :D
Lennuk. Otsustasin ka riskida ja lennukis süüa ja täitsa hea toit oli! Ja mul ei hakanud halb ka :p Väga pro.
Izmiri lennujaama naiste wc:

Aga õnneks oli traditsioonilisi, meie mõistes, potte ka.
Otsisime siis väljapääsu juures transfeeri, kes oli õues olnud. Läksime õue vaatama ja osad jätsime sisse. Tahtsime siis sisse tagasi minna, et teisi ka kutsuda aga vot sulle lops- selleks peab uuesti turvakontrollist läbi minema. Naiss. Aga lõpuks saime sealt ka minema.
Tee hotelli oli ilus. Mägised teed ja vahemeri. Tõsiselt ilus ja mõnus.
Koolitus (toksikoloogia) on siin samas hotellis ja hotell on linnas kaugel, seega eriti ma siit mujale vist ei liigugi :p Aga noh, saan vähemalt öelda, et olen Türgis käinud.
Ja hotell on viietärni oma ;) Sürmeli hotell. Ma kohe lähen testin õhtusöögi ka ära :)

Edit: Kirjutatud reisi esimesel päeval aga sealne internet ei lubanud postitust uploadida.

Ex-faktor

Ma olen täheldanud, et kui tuua mängu endine (eks) kaaslane, siis mehed jagunevad neljaks: need, kes alalõpmata oma eksidest räägivad; need, kes üldse neist ei räägi; need kes räägivad, kui neilt eksi(de) kohta küsida ja need, kes isegi siis ei räägi.
Mina aga olen sattunud selle esimese variandi otsa. Näiteks see mehaanik (te ju mäletate teda - mersu tatokas ja tulevikus leegid ümber). Kui me temaga kohvikus maha istusime hakkas tulema nagu kuulipildujast - üks eks, teine eks, kolmas jne. Mul läks vahepeal isegi lugemine sassi ja ei saanud aru kellest jutt on. Ja üks oli hullem kui teine. Ma julgen väita et the ex-talk on esimesel kohtingul big no-no (kui meie mehaaniku saatus oli juba varem otsustatud).
Siis on selline kogukond mehi, kes aeg-ajalt pilluvad sulle siia-sinna jutu sisse: "minu eks arvas samamoodi...", "tema tegi seda hoopis nii..." jne. Kui mulle öeldakse, et kellegi eks samamoodi arvab siis a. tal on ju õigus :P ning b. ma ei taha ju olla samasugune, kui su eks. Ja siis ongi nii, et ma ei julge enam öelda-istuda-astuda ilma, et äkki sealt tuleb jälle lause "mu eks...". Kui on vaja midagi hirmsasti öelda, kommenteerida, siis seda saab ju umbisikuliselt ka teha.
Kui koguaeg oma eksi mainida, siis see on ju ka kindel märk, et teatud haavad pole paranenud ja noh, kõigil naistel ei ole päästmiskompleksi. Nii et tasub selle eksi-sõnaga mõõdukalt ümber käia ning mida vähem, seda parem :P

Kohting 'huvitava' inimesega

Ma olen kuulnud paljudelt sõpradelt, kellele ma nimetatud lugu olen rääkinud, et ega ma ei pahanda, et nad seda on edasi rääkinud. Ei pahanda :D Kuna see lugu või õigemini selle inimese kirjeldus on oma elu elama hakanud, siis mõtlesin, et oleks minust isekas seda lugu ainult enda teada hoida :P
Ühel suve päeval kohtusin ma ühe noormehega. Jalutasime kohvikusse ja ta avas ilusti mulle ukse ja märkas siis, et mul on tätoveering. Seepeale näitas ta rõõmsalt enda oma. Tal oli käe peal mercedes-benzi logo. Teate küll neid kriipsukesi ringi sees. Vot, just see oli. See näitas selgelt tema armastust selle automärgi vastu. No täiesti loomulik, hea auto ju. Aga järgnevat ma igatahes ei oodanud. Nimelt ta plaanis seda tätoveeringut veel täiendada - juurde kiri 'Mercedes-benz' ja leegid ümber! Ma jälgisin ta nägu - surm tõsine. Ei olnud nali :D
Selline pühendumine oli minu jaoks kahjuks liig. Vb olen liiga snoobilik. Aga jah, minu kaotus. Muidu täitsa tore inimene.

23

Eile olin veel 22 aga täna enam mite. Tegelikult kui olla väga täpne siis ma sündisin peale lõunat nii et tehniliselt olen ma veel 22 :D Jess, veel olen noor. Hmm, mis siis kõik ära teha? :P Peale 21. eluaastat on Maa neid tiire ümber päikese teinud kohutava kiirusega. Hirmus lausa. Inimesed aina küsivad, et mida ma sünnipäevaks tahaksin - nooreks jääda :D Ja mitte ainult vaimselt :P Aga vähemalt, et need kes palju sünnipäevasid peavad elavad kauem. Nii ma kuulsin :P