Kastreeritud Jack

Pühapäeval oli see päev, kus mu kääbusküülik, Jack, pidi oma munadega hüvasti jätma. Viimane vallatlemine suss-koeraga ja arsti juurde me sõitsime. Öeldi, et läheb üks-kaks tundi. Telefonikõne sain 1,5 h hiljem, et võin Jackile järgi minna. Õnneks ei öeldud, et võin laibale järgi minna, seega see oli hea uudis, sest närilised ei talu ju anesteesiat hästi. Sinna jõudnud räägiti mulle, et Jack oli nii närvis olnud, et ta tootis nii palju adrenaliini, et see võitles anesteesia vastu. No jah siis. Aga opi nad said tehtud ja kõik oli korras. Jack oli ainult hädine oma tundetute tagajalgadega ja üritas meeleheitlikult kuhugi põgeneda.
Koju sõitsime nii, et Jack oli mu süles. Üritasin teda nii rahustada ja paigal hoida. Kodus pidin kuidagi puuris olevad graanulid ajalehtede vastu vahetama. Mässisin Jacki rätikusse ja panin ta kasti kuid muidugi see tuimade tagajalgadega tobu üritas iga hinna eest sealt välja saada ja ta sai ka. Koperdas ja oli õnnetu. Võtsin ta siis sülle ja panin puuri ajalehti ühe käega. Seejärel Jack puuri. Koheselt põgenes ta majja ära. Muidugi üritas alguses meeleheitlikult kuhugi põgeneda, kuigi endal tagajalad veel tuimad. Mingi hetk ta ikka rahunes maha.
1. päev peale oppi.
Sain kaasa ka antibiootikumid, mida pean 2x päevas suukaudu andma. Seega hommikul sai ta seda mõrudat mõnu tunda. Süstlaga andsin, kuid muidugi eemaldasin nõela.
Hommikul nägin, et Jack polnud eriti söönud (v.a. porgandit) ja joonud. See tegi veidi murelikuks.
Õhtul koju tulles oli ta ajalehti veidi rabistanud, kuid endiselt polnud heina puudutanud ning ka kuivtoitu oli veidi järgi. Vett oli samapalju kui ma hommikul nõusse panin, seega seda ta polnud ka puutunud. Andsin talle siis natukene beebidele mõeldud õunamahla (mida ta muidugi hea meelega jõi), et mingitki vedelikku tal seal kõhus oleks. Samuti saab ta rohkem porgandit kui muidu.
Õhtuse antibiootikumi on ta samuti saanud ning nägin ka, kuidas ta veidi heina näksis :) Seega kõik on senini positiivne. Kaks päeva antibiootikume ning puurirežiimi veel ning siis on ehk tal ka parem.
2. päev
Endiselt ei joo vett aga heina sööb ja kuivtoitu sööb ka parema meelega :) Aga antibiootikum talle ikka ei maitse. Õhtul tahtis ta juba puurist välja saada, kuid pidin südame kõvaks tegema ja teda puuris hoidma.
Samuti oli vaja puuris olevaid ajalehti vahetada aga üksi on seda päris karm teha, seega röövisin sõbranna, kelle sülle (saunalinas muidugi) Jacki panin. Seega sain puhtad ajalehed alla panna :)
3. päev
Jack on nagu tavaline. Sööb aga ei joo väga ning üritab puurist välja saada. Tegin möönduse, et hilisõhtul luban tal välja tulla. Ja nii oligi. Ta on nagu endine - märgistab, hävitab jms. Seega ma ei oskagi hinnata, et iseloomule see kastreerimine mõjuks. Sest hammustamine pole ka lakanud. Seega ei saa öelda, et sel eesmärgil (et muuta jänks taltsamaks) ei saa kastreerimist ikka soovitada.

Lühikokkuvõte

Ata-ata mulle, et ma kirjutanud pole, kuigi ainest ju on. Vaikselt saan kergemalt hingata ka, nii et ehk võtan end kokku ja mingi hetk kirjutan nn tagantjärgi.
Semester on igatahes läbi ning tudengid oli mul tublid. Eks mõnega ikka oli probleeme, kuid sai ka need lahendatud. Kahjuks jäi mul ka paar tudengit nn ripakile ehk nad kadusid ära. Eks see ole see loomulik kadu. Muidu olid inimesed toredad ning naerdud sai ka piisavalt. Võrreldes mõne kolleegi tudengitega (pidin ju vahepeal ka asendama kolleege) olid mul ikka suurepärased tudengid :) See semester proovisin ka uut taktikat, mis ei toiminud, seega järgmisest aastast lähen oma vana taktika juurde tagasi. Aga nii need asjad käivadki - katse-eksitusmeetod.
Laboris sain esmaspäeval kõik proovid "jooksutatud" ja kogutud ning homme hakkab interpreteerimine ja ühe magistrandi tulemuste analüüs. Vähemalt asjad liiguvad kuigi ma tahaksid ühtesid konkreetseid proove uuesti HPLC-MS-st läbi lasta ja analüüsida. Cannot wait :)
Täna käisin oma jänese Jackiga arsti juures - õigel ajal ka, sest ta munandite ümber oli mõnus kõva karvade kogum tekkinud ning sinna alla ka dermatiit. Nüüd pühapäeval aga läheb asi karmimaks - munad maha. Ta hea meelega hävitab, ei kuula sõna ning märgistab kõike. Loodan, et sel viisil läheb asi paremaks ja mu näppe ei sööda ka niipalju kui praegu. Ma olen ikka veidi mures ka selle narkoosi ja kõige pärast aga loodan ikka parimat :)
Praeguseks kõik. Üritan edaspidi tublim olla :)

PD

Peaaegu kaks nädalat on uus aasta kestnud ja ei, ma ei ole hakanud meeletult trenni tegema ja ma pole ka loobunud magusast ja rämpstoidust. Esiteks ma ei teinudki mingeid uusaastalubadusi kuna ma teadsin, et ma jaksaksin neid pidada vb paar nädalat. Magusa tarbimist ma vahepeal veidi vähendasin ja see ei mõjunud mulle hästi, seega ma pean magusat edasi sööma :D Aju ju vajab süüa. Ja rämpstoitu ma pole ka eriti tarvitanud, kuigi täna on pizza isu, kuna mul juhuslikult pole midagi väga asjalikku kodus süüa, kuna plaanitud toit pidi prügikastis lõpetama. Aga ma ei viitsi minna autot soojendama ja aknaid puhtaks kraapima, seega ma täna toitun saiast ja ananassist ja shokolaadist. Tegelt mul on sinki ja juustu ka :D 

Tööl on ikka meeletu tamp peal, kuigi on sess ja ma ei vii ühtegi eksamit läbi. Lihtsalt vaja teha erinevad projektid valmis, vaadata üle laboratoorsed tööd, viia läbi mõõtmisi ning valmis kirjutada ja kaitsta Genoomia ja Proteoomika töö, mille teemaks on Parkinsoni tõbi. Just selle viimasega ma praegu tegelen. Pean oma osa homme õhtuks valmis tegema. Kuna ma täna õnneks väga ei laiselnud, siis saan homseks ikka valmis. 

Eile käis meil ERR-i kaameramees saate jaoks lisalõike filmimas. Ma olin üllatunud, et ta filmis üpris väikese Canoni kaameraga. Mitte sellise nn traditsioonilise telekaameraga. Aga eks nii ongi kompaktsem ja tänapäeva peegelkaamerad on ju väga võimsad ja teevad väga hea kvaliteediga videot. Ja kuna audiot polnud vaja, siis see arvatavasti sobis. Ma loodan, et ma märgatavalt näost punane pold. Ma ei saa miskit teha, ma lihtsalt lähen närvi. Ja ma lähen isegi ilma kaamerata koosoleku puhul punaseks :D Aga ma ei tea millal seda saadet näidatakse. Kas kevadel või sügisel. Esimest osa nad käisid eelmine aasta filmimas. Nüüd oli vaja jutu ilustamiseks pilti juurde vaja. Saan oma 1 minuti kuulsust ka vist :D Wuhuu. Tegelt ma ei kipu telesse üldse ;) 

Aga ma naasen nüüd oma parkinsoni juurde tagasi. 

2012-2013

Seekordne aastavahetus oli teistsugune kuna ma ei olnud kodus vaid lunisin kolleegilt sünnipäeva kutse välja ja seal ma siis olingi :) Ta ütles, et ei julgenud mind kutsuda, kuna arvas, et annan talle korvi :D
Aga miks mitte leida uusi tuttavaid ja minna oma mugavustsoonist välja? Tegelikult natuke ikka jäin mugavustsooni, sest viimasel hetkel ikka tuli sõbranna ka kaasa :)
Pimedas kõndisime põhja-tallinna ning leidsime õnneks õige puumaja ka üles. Meid tervitasid hauaküünlad ja suitsetavad noormehed (kuidas siis muidu õiget kohta üles leida?! :D )
Sünnipäev ise oli tore. Sain teada, et kolleeg on minust mõnele ka vestlenud (tundsin end imelikult) aga see on muidugi tore kompliment (kui ta ikka head rääkis :D ).
Peale maailmalõpu aliast (sõnadeks: zombied, haavandid, jäsemed jms) läksime Linnahalli katusele, et ilutulestikku näha. Sinna jõudes olime läbimärjad aga õnneks mitte maaga kontakti saavutanud. Üleval lasid mõned (võõrad) ka rakette, milledest üks lendas ka rahva hulka. Õnneks kontaktis olnud jäid terveks. See oli ikka päris hirmus. Ja ilutulestik pole naljaasi, kuid neid kasutatakse hooletult. Kui aasta vahetus seisime sõbrannaga vaikselt kõrvuti. Mõlemal kummitas peas "esimesena peab Head uut! soovima meesterahvas". Ja nii me seisime kümmekond minutit kuniks ma otsisin pilguga mõnda tuttavat meesterahvast ja lunisin pilguga head soovi :D Ja lõpuks saime sõbrannaga ka omavahel häid soove vahetada. Ja eelmised aastad ma pole sellest "esimene meesterahvas" asjast kinni pidanud.
Mingi hetk läksime tagasi tordile. Katsumus oli muidugi linnahalli katuselt jälle alla saada. Saime! Aga ühel hetkel otsustas sõbranna ka maad kallistada uue aasta puhul. See oli ikka leotav kallistus. Ja muideks, tort oli suurepärane!
Ja meil ikka vedas - ühed toredad inimesed lubasid meid koju sõidutada :) Ei pidanudki üritama, et saada taksot või siis läbimärgade riietega tunnikese jalutama.
Mul oli väga hea meel, et sõbranna viimasel minutil ikka kaasa tuli :) Ja oli muidu tore sünnipäev.

Jõulud

Wuhuu, toas on 17'C ja väljas ei ole selle saavutamiseks +5'C. Samuti ostsin uue duššivooliku, mis töötab. Vaja on veel radikat vannituppa. Ei tea millal selle saan, ehk uuel aastal :P
Kahjuks jõulude aeg sauna ei saanud kuna tuul oli valest ilmakaarest ning sauna ei saanud soojaks. Ja ma nii ootasin seda :( Aga vähemalt sain ekstreemsetel teedel jällegi pikka maad sõita. Alati on nii, et kui ma pean maale sõitma, siis on kohutavad teeolud ja ilm. Aga jõudsin ilusti kohale :)
Kohale jõudes sain teada, et terve nädala on nad kordamööda kõhugripis olnud. No tore. Eelmine kord kui seal käisin, siis ma ka pääsesin kõhugripist. Ja nüüd uuesti. Huuh. Ma pole elusees nii palju käsi pesnud ja teadlikult pisikutele mõelnud. Aga nüüd saan öelda, et ma pääsesin seekordki. Wuhuu :D
Tore oli traditsioonilist jõulutoitu süüa, lauamängu (mees, kes teadis ussisõnu) mängida, jutustada imelikel teemadel jms. Seekord kuidagi sellist jõulutunnet ei tulnud aga ma arvan, et asi on juba vanuses. Sest ma isegi polnud täie hingega kingituste tegemise juures, sest see oli juba nii kohustus. Mulle meeldib sünnipäevaseks ja ootamatult kinke teha :)
Maalt tagasi pidin jällegi tulema mõnusa ilmaga - autoklaas läks momentaalselt uuesti jäässe, sest jäidet tuli. Aga peale pingsat sõitu jõudsin jällegi ilusti oma 10'C-sse koju ning hakkasin kütma. Muidugi oleks võinud järgmine päev tagasi tulla, kuid Jack tahtis süüa ning hommikul oli ikka mõnus kodus ärgata.
Ühel sugulasel oli ka hullemini: toas oli tal -3'C ja väljas oli +2'C. Masendav. Nii et mul oli isegi hästi. Kuniks väljas väga külmaks ei lähe suudan ma oma 16'C toatemperatuuri hoida. Loodan, et asjad nii jätkuvad :)

Lihasvalu on taandunud. Ma kahjuks tabletikuuri lõpuni ei teinud kuna need ei lubanud valuvaigisteid süüa ja mul 3 päeva enne lõppu oli kohutavalt vaja ibu süüa.
Nüüd on trennist ka puhatud ja puhkus kestab kuu aega veel - kuni uue semestrini. Üritan seekord veidi leebemalt alustada ja loodan, et ei saa selliseid tagajärgi.

Mis veel on vahepeal toimunud - mul saabus maailmalõpp - vannitoa radikas andis täpselt 20.12.12 otsad ja nüüd saan karastavat talisuplust teha. Täna sain alles oma puhuri ka tagasi, nii et saan veidi vannituba soojendada (EDIT: tuleb välja, et duššivoolik on ka katki, wuhuuu). Aga toas on mõnus 12'C. 16'C oleks super. See on see mille poole püüdlen, kuid arvan, et saavutan selle kui väljas on +5'C :D Nii et ootan kevadet. Ja ootan homset sauna ja lava. Seal saab vähemalt sooja sisse :)

Jah, on valus..hihiihih :D

Niimoodi ma vastasin täna spordiarstile kui ta uuris ja puuris, et miks mu põlvel valus on. Valus oli ja karjatamise asemel ma naersin :D
Aga mis siis viga? Tee trenni ja näe väeva, siis tuleb ka põletik! Nii et kõva (2-3 nädalas) trennitegemisel on kurvad tagajärjed. Nüüd olen tablettide peal 2 nädalat ja soovitas massaaži ka minna.
Peaasi, et ma sellest valust lahti saaksin :)