Eile päev polnud just kõige parem. Miks? No lõppkokkuvõttes olin ma zombi. Yup, pea ei töötanud ja ma ei suutnud eriti mingeid emotsioone ette manada. Olnud kokku 12 h koolis ja laboris siis minu uimasust tunnistas tõsiasi, et ma lasin automaadil oma pangakaardi ära süüa. Vot nii uimane ma olin, ma isegi ei keskendunud sellele, et mis pin-koodi ma sinna toksin :D Ja hiljem ma ei suutnud vihane ka olla, kuigi mul oli raha vaja :D Jumal tänatud, et mul bensiinipaak on pooltäis.
Täna jälle laborisse. No ma loodan, et ma sealt saan ka midagi kätte. Ooo saagis 60, palun tule :D

"Find-me" & "eat-me" signaalid

Eile oli üks huvitavamaid molekulaariloenguid, nimelt räägiti apoptoosist ehk raku enesetapust :) Ja see, kes sellest rääkis oli nii tore, ta rääkis seda kohe mõnuga ja seda oli lust vaadata/ kuulata.
Sealt ka postituse pealkiri :) Lihtsalt liiga vahvad signaalid.

Eile ma koju ei jõudnud, olin sugulasele seltsiks. Istusime ja valvasime ühe kutsikat. Oi, kui ära näritud ma olen. Aga krdi nummi elukas oli :) Kahju oli ära tulla. Nüüd on jälle see periood kus tahaksin endale koera, aga tean, et ajaliselt ei ole paregu sobiv aeg. Raudselt jänes mõtleb, et jätsin ta maha ja enam ta süüa ei saa.

Täna on siis küünelaki testimine ehk kui hästi peab küünelakk kui käed on paar tundi latekskinnastes olnud. Esimesed tulemused - juba hakkab lahti tulema. Isegi teoreetiliselt väga hea küünelakk ikka ei püsi. Aga tavatingimustes püsis paremini :D

Ma pean nüüd proovi võtma minema, reaktsioon käib. Õhtuni.

A = F*s ;)

Täna on füüsikas esimene kontrolltöö. Kuuldavasti on seal ainult üks ülesanne. Ma loodan, et see vastab tõele, kuigi ega need ülesanded ise ka nii lihtsad pole. Olen siin neid ikka õppinud. Masendust tekistas see, et teoorias peaksin oskama, aga vot, praktikas ei oska ikka küll. Ütleme nii, et lõbusaks läheb.
Ja õhtul tuleb sõbranna külla, keda pole iidamast-aadamast näinud. Ma isegi ei mäleta, millal ta minu juures käis; 10+ aastat tagasi? :)

PS! Füüsika töö oli kuidagi lihtne. Kõik olid ehmunud ja otsisid konksuga küsimusi ja keegi ei julgenud olla esimene, kes töö ära viib.

Lõikur

Eile oli mul tädi oma tütrega külas ja väikestele lastele meeldivad loomad. Tüdruk oli lausa tahtnud külla tulla, et loomi näha :D. Nii ma siis võtsingi oma karvapalli (jänese) puurist välja, et ta saaks teda paitada jne. Aga minu karvapallike on ju nii iseloomu täis, et nii kui tundis, et ma ei hoia teda tugevalt kinni, hakkas krähmlema ja kriimustas mu parema käe nii ära, et ilma plaastrita ma ei saa olla- liiga valus on.
Muidu ma olen harjunud tema kriimustamistega, kui seekord oli jah, juba uus tase.

Eile tegin laboris kolonni. Jube kaua läks, isegi argooniga, kuna aine hakkas alles 15st katseklaasist tulema. Ja kuna kaks inimest tegid veel kolonni, siis meil oli eluentide nappus ja rotasid jäi ka väheks. Nii, et kui ma lõpuks oma aine kätte sain, pidin ootama, et seda kuivaks tõmmata. Aga aine oli väga ilus ja puhas :) Okei, tegelt ma ei tea kui puhas ta veel on, kuid nägi puhas välja, tuli ilus kristalne, nii ilus ta pole mul veel enne olnud.
Järgmine nädal jälle :D

Millal süstima lähed?

Kui tirida laused kontekstis välja siis need kõlavad nii nilbelt. Nimelt olin täna laboris, istusin ja unelesin kui kuulsin lauset: "Millal süstima lähed?" (küsimus polnud mulle suunatud)
-"15 min pärast"
Ja hetkeks ma jäin mõtlema, et mis värk on. Kas keegi läheb mingit vaktsiini saama või mida. Aga siis mulle koitis, et ma olen ju laboris. Süstimine on ju igapäevane nähtus.
Igastahes paar minutit naeru oli mu garanteeritud. Hiljem sain lisaks peavalu. Keemia on mõnussss :)

Elu nagu filmis

Kui draamat pole, siis tuleb tekitada. Tunnistan end süüdi, aga tõsiselt, ma lihtsalt ei suutnud. Kuidas saab mõni inimene nii pealispinnaline olla? See ajas mind nii marru, et ma valetasin, et seda inimest ärritada, et selle läbi talle asja seletada, et nii ikka ei saa. Et tema ei ole sellega seotud ja et oluline on mida mina arvan ja tunnen, mitte tema. Aga ei, mis teha kui inimene on oma ajastus kinni.
Eks näis kuidas asjad edasi lähevad. Mina lihtsalt ei talu sellist kitsarinnalisust, olgugi, et oma perekonnaliikme poolt, mina olen valmis tülli minema, kui vaja (kuigi see oleks mitte millegi pärast) aga ma pean oma põhimõtte selgeks tegema ja kui muud moodi ei saa, siis aga palun.

Vaatame mis minust ja mu kujutletavast sõbrast saab, kas me lähme inimeste surve pärast lahku, kuna tema välimus pole selline nagu mõni tahab? Või ma jätkan seda ristiretke ja olen põikpäine edasi?