Véronique Ovaldé "Üldiselt mulle mehed meeldivad"

"23-aastasele Lilile. Lili ja tema hoolitseva abikaasa Samueli elu kulgeb idülliliselt erisugustest häältest kihava loomaaia kõrval. Kuni ühel päeval vilksatab Lilile akaatsia varjust tema esimese armastaja Yoïmi kuju. Mehe ilmumine toob kaasa valusaid mälestusi. Ovaldé vohav poeetiline keel, millesse põimuvad sisemonoloogid, pakatab sensuaalsusest ja vangistab lugeja oskuslikult peategelase väärastunud ja samas köitvalt fantaasiarohkesse maailma."
Nii kõlab kirjeldus raamatu taga. Raamatut oli hästi kerge lugeda, samas ka hästi raske, kuna laused olid meeletult pikad. Ühe lehekülje pikkune lause polnud midagi ebatavalist. Aga sisu poolest oli täitsa hää. Lili jutustab kuidas ta kohtas Samueli ja kuidas Yoïmi, tema ja ta venna lapsepõlvest, mis oli üpriski kurb.
Keskmiselt hea raamat.

“When I use a word,” Humpty Dumpty said, in rather a scornful tone,
“it means just what I choose it to mean – neither more nor less.”
“The question is,” said Alice, “whether you can make words mean so many different things.”

Lewis Carroll, Through the Looking Glass

Arvuti

Eile lammutas venna mu lauaarvuti lahti, võtsime kõvaketta välja ja panime tema arvutisse, minimaalses koguses faile sai venna arvutisse pandud, ülejäänud läksid prügikasti. Avastasime, et mul polegi windowsi plaati, kas tõesti arvutit ostes ma ei saanud seda kaasa või see oli juba arvutis. Kahtlane. Ja kui tahtsime arvutit tööle panna ütles mu monitor üles ja noh, cd/dvd-lugeja ei tööta juba ammu nii et sai venna monitor ja lugeja võetud :D Aga praegu arvuti töötab aga tuleb väike operatsioonisüsteemi muutmine siiski ära teha, eelistan siiski xp-d :D Nii, et täna saab veel ühe format c teha, jeei.

Mida teevad arstid kui patsiente pole...

Neljapäeval röövisin sõbranna ja läksime arsti juurde. Viis minutit enne õiget aega istusime juba ukse taga. Vaikus. Kedagi muud ooteruumis ei ole. Arsti kabinetist kostuvad hääled: "kriiks" ja mikrolaineahju "ding"- arstid söövad. Vaatasime üksteisele suurte silmadega otsa. Me ei suutnud ära imestada, et arst on vaid kaks tundi tööl olnud ja kaks tundi on vaid jäänud ning juba süüakse. Kui jõudis minu aeg kätte tekkisid ooteruumi veel kaks inimest. Kümme minutit hiljem sõbranna kõrval istunud vana naine muutus rahutuks ja küsis mult vene keeles, et kas keegi on seal sees ja jne, lõpuks hakkas ta sisse tormama, kui arst tegi ukse lahti ja hüüdis mu nime, seekord ei vedanud naisel.
Aga vahest oli sea hea, et arst oli just söönud kuna ta tuju oli üpris hea. Sain rahulikult röntgeni- ja vereproovilipikud. Rõõmsalt tatsasime sõbrannaga röntgenisse. Itsitasime, et jumal tänatud, et ultrahelisse ei pea minema, muidu arvataks kohe, et rase. Teame küll neid pilke, kui noor neiu tuleb ultrahelist. Automaatselt rase. Aga röntgenis väike stripp ja tulemus käes- kopsud korras ja süda normaalse suurusega :D. Krt, ei olegi suure südamega inimene :D
Siis läksime kolmandale korrusele- verd vaja anda. Uks oli lahti ja sõbranna tegi naljakaid nägusid ja mina pidin siis tõsiseks jääma kui naine mult verd võttis, oh kui tore. Tulemused käes läksime tagasi arsti juurde. Veidi aega ootamist ja laste mänguasjade jõllitamist sain uuesti kabinetti ja kiirelt öelda- veri korras, kopsud korras- kirurgi juurde :D. Mai kuus on mul aega sinna minna. Ei midagi tõsist. Lihtsalt perearst ei oska enam midagi teha ega mõelda, sest eelmien aasta läksin sama murega ja siis ma sattusin kurgu-nina-kõrvaarsti juurde, kes saatis mind hambaarsti juurde ja siis ma enam ei jaksanud. Igastahes nüüd kaks aastat hiljem on mul jälle jaksu sellega tegeleda. Tahaks lihtsalt teada.

Sinised nitriilkindad

Ma ei mõista. Pole ka minu koht talle öelda aga majanduslangus on ning pole vaja kindaid raisata :D Nimelt meie labori prantslane kasutab meeletutes kogustes nitriilkindaid. Nagu veerand pakki päevas. Kui ta kindad käest võtab, viskab kohe need prügikasti. Kui midagi kinnastele läheb- prügikast. Prügikast on juba ise sinine nagu taevas. Ma ajan nädal aega tavalise kinnastega läbi. No ma ei tea :D

Endiselt pole mu läpakas parandusse jõudnud. Nii ta istub (loodetavasti) venna autos või siis tema kodus. Tundub, et see kuu ma oma arvutit tagasi ei saa. Tegelt rohkem ma kardan, et nad teevad kõvaketta tühjaks. Seal on lihtsalt üks kõigekõige tähtsam fail, mida ma mitte mingil juhul kaotada ei tahaks. Oeh. Jääb üle vaid oodata.

Ma igatsen oma arvutit. Täna hakkasin venna arvuti taga ajalehe ja muid asju tegema ja no ma ei leida isegi Microsoft Worksi ülesse :D Sellessuhtes on vista jama, et Wordi pole. Nii et pean endiselt wordpadiga läbi ajama :D.
Aga üks artikkel olemas, teine vaja kirjutada ja siis vaja cv valmis teha ning üks essee kirjutada ning homseks inka esseeks ette valmistuda ning bioinformaatika kodutööd ei saa unustada. Tegevust jagub.