"Kaktused"

Külm konditsioneer ja kuum tee tass. Nii ma istun tööl arvuti taga. Plaaster sai ka lusikat pestes märjaks, kuid küll ära kuivab. Enesetunne on veel piisavalt nadi, et tahaks kodus ennast ravida ja iga kord kui tunnen, et kurgus istub kaktus, saaksin võtta mett peale ja nautida seda õnnist hetke, mis kestab paarkümmend minutit. Aga ei. Siin ma pean tegema nägu, et kaktused on meeldivad ja et mu kurgus on just pehmete "kätega" isend, kui tegelikult on üks julmalt rokkiv kaktus. Njaa. Pean veel edukalt vastu.
Ma ootan juba reede õhtut. Mul on vaja puhata. Kogu see haigus ja jaanipäev (üritustega kaasneb suurem suhtlemine) on väga väsitav. Muidu ma saan pikalt haige olla. Ja just torkas pähe, et laup on ju üks üritus, kuhu peaks tegelikult minema aga ma ei tea kas mul jaksu oleks, nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Ja järgmine nv on ka juba ära planeeritud. Sellepärast ongi mul hädasti puhkamiseks aega vaja. See tähendab seda, et ma saan ennast välja magada. 5-6 tundi pole välja magamine. Lugeda tahaks ka. Ja muid asju oleks vaja teha. Tegelt ei tohiks mõelda, mida vaja teha, see teeb asja vaid hullemaks. Pean paar päeva lihtsalt hetkes elama, vaikuses olema, end laadima.

Nelja tunni pärast koju. Pole momendil isegi seda suurt soovi koju minna. Tahaks murul istuda ja linnulaulu kuulata. Taevast vaadata.

Kuidas jaanipäev kokku võtta?

Kuidas jaanipäev kokku võtta? Ühe lausega seda kohe kindlasti ei saa teha. Aga oli palju koristamist ja kokkamist (muffinid ja quiche). Päeval mängiti jalgpalli, noored vs vanad. Noored võitsid 9-5. Täitsa tore mäng oli. Seekord ma nii palju oma fotokaga ei klõbistanud, kuna noh, enesetunne polnud haiguse pärast kõige parem. Enne mängu käisime sõbrannaga sõbrannale sünnipäeva kinki otsimas, leidsime ka. Tahtsime siis sõbrannale üllatust teha, minna lillede, kingi ja muffiniga (tordi asemel), millel põles küünal, sõbranna juurde, aga naine tuli minu juurde. Õnneks ma aknast nägi ta tulekut ja siis ma teesklesin, et pole kodus :D Ja siis kui ta oli läinud saime lapsepõlve meenutada- joosta ja luurata, et sünnipäevalapsele vahele ei jääks. Lõpuks saime sõbranna juurest kingi kätte ja otsisime sünnipäevalapse ka üles. Tore oli :)
Siis ootasin oma ravimit. Ravim kohal tegin kokteilid ja ütleme nii, et keegi vist ei julge minu kokteile enam juua, kuna kõik, kes seda jõid, muutusid emotsionaalseks. Tõsiselt. See oli väga imelik. Isegi mu vanaema. Ta õnneks arvas, et see on mahl, imelik mahl :D. Aga mitu inimest ma oma kokteiliga maha niitsin? Vist tuleb viis inimest ära. Ma vist ei julge enam isegi seda juua. Väga sürr. Või oli siis midagi õhus, aga siiski, enamasti need inimesed, kes jõid mu kokteili.
Õhtul sai platsil sumokostüümides maadelda. Mina vs sünnipäevalaps, võitsin :D No ma ju võtan selliseid asju tõsiselt- huulel isegi verevalum :D Ja tänu Pekile, kes mind nii armsalt vastu maad lükkas, sain ka peapõrutuse. Neil kiivritel pole mitte mingit otstarvet, ei aidanud kuidagi.
Üldiselt oli vist tore õhtu. Ma ei teagi. Ühe inimese suutsin oma pika telefonikõnega ära tüüdata, aga vahest ju võib :)

Meeletu väsimus. Tabletid sisse ja magama.

2 am snack

Reedel öösel kell 2 helises telefon. Noormees S kurtis oma muret, nimelt kõht pidi hästi-hästi tühi olema ja et kas ma poleks nii kena ja ei sõidutakse teda tanklasse. Lõpuks andsin oma nõusoleku. Kui välja jõudsin, nägin kolme "matsi" enda ees. No jah, eks ta polnud üksi näljas. Niisiis poolunisena saigi tankla poole sõidetud. Poolel teel seisis täpselt keset teed kits. Tal oli jummala ükskõik, et mõni auto tuleb. Minu aga äratas see üles :D
Ootasin siis poisse autos ja üks tuttav tuli ka sinna tanklasse. Kui tihti sa ikka keset ööd tuttavaid näed. Naljakas oli, vähemalt minu jaoks.
Igastahes poisid said oma söögi kätte- kiirkartulipuder ja muu. Küsisin, et kus traditsioonilised pelmeenid on ja sai armsa vastuse- nad olid ühe poisi ema tehtud pelmeene söönud ja need olid nii head olnud, et nad teavad, et nende omad ei oleksid nii head. Armas. Igastahes, tol ööl poisid nälga ei surnud :)

Mul on vabad päevad ja ma olen haige. Muidugi, muud moodi ei saakski ju.

Täna oli pingeline päev. Vb mitte pingeline, kuid tegusam kui viimased kaks päeva. Hommik algas veesõjaga- termostaadil hakkas igav ja lõi vooliku välja. Vb tahtis ta tõmbekapi alust pesta. Igastahes sai see puhtaks :D. Siis ikkagi otsustati mulle väiksem termostaat tuua. Sain. Töötas. Ja panin reaktsiooni käima. Sain isegi ühe proovi ära võetud ja siis pidin ülikooli jooksma, et ettekandeks valmistuda. Tuli välja, et mu OpenOffice linkis pildid mu koduarvutist ja need siis ei jäänud powerpointi esitlusse, seega pidin kiirelt ettekannet muutma ja ChemSketc-s joonistama. Redigeerimine jätkus audikas. Lõpuks sain isegi valmis. Tänu reaktsioonivõrrandite puudumisele (ma võtsin oma asjad tabelitega kokku ja noh, vaatasin asju aint ühest küljest)ei saanud nad mind norida ja oma küsimustega piinata. Vot seda ma kartsin. Aga kohati, on küsimustega selline lugu, et sa ei saa aru, mida nad sust tahavad :D siis on eriti hea lolli näoga otsa vaadata. Igastahes kooliga on nüüd selleks suveks kõik. Kuigi ma tahaks veel laborisse minna ja paari asja oma protokollivihikus redigeerida. Kunagi leian selle aja.

Töö inimesed on väsinud. Minagi, kui koju jõuan, jään kogemata tukkuma. Njah, kui öösel saaks piisavalt magada, siis vb seda probleemi poleks. Kuid siiski. Väsimus on olemas.
Homme saan reaktsiooni teha ja ettekannet ka. Neli slaidi, aint tabelid ja ma ei tea mis ma seal räägin :D Umbes, et tegin seda ja siis seda ja selle molekuliga ka. Loodan, et nad ming grillima ei hakka. Peaasi, et ma esimesena ei pea esinema. Raudselt ütlevad, et kauem olijad teevad enne ettekande, kindlasti.