Kavand

Ma poleks arvanud, et doktoritöö kavandi kirjutamine on nii raske. Ma olen selle kirjutamist 3 päeva edasi lükanud ja nüüd pole seda enam kuhugi lükata. Vaja ära kirjutada. Oeh. Ja ma kujutan vaid ette kuidas komisjon saab mind kiusata igasuguste küsimustega millele ma vastust ei tea. Ma olen sellest lausa õudusunenägusid näinud :D Aga peale jaanipäeva saab paberid sisse anda. Fun :)

Bye-bye Nobbs

Ma endiselt ootan, et ta jookses mulle jalgadesse. Et ta krõbistaks heinaga või lihtsalt hüppaks järsku voodisse. Ma endiselt tahan öelda, et "kohe tulen", "oota", "tule siia" aga siis ma räägiksin iseendaga. Tundetu on olla. Ma võin naerda aga ega ma rõõmu või midagi ei tunne. Mitte midagi. Nobbs oleks kuu aja pärast ühe aastaseks saanud. Ta läks liiga ootamatult. Eelmine jänes oli haige. Ma teadsin, et parem on ta magama panna. Ma suutsin end selleks ette valmistada aga Nobbs. Ma pole endiselt heina põrandalt koristanud. Vanaema on õnnelik, et mul looma ei ole ja ütles, et ega sa endale uut looma ei võta, et pole vaja seda sitta. Jah, nii ta ütleski. Ja ma tahaks juba nimme looma võtta. Tegelt ma tahaks juba niisamagi uut looma aga ma ei võta. Ma ei suuda end jälle uue loomaga siduda. Hoidun sellest nii kaua kuni suudan.

Suits, Jack ja tätokas

Jah. Ma olen imelik, et ma pean seda oma üheks epic momendiks. Eile, kui päike lõõmas ja linnud laulsid, läksin mina surnuaeda. Kiriku uksed olid valla ja käis jumalateenistus. Orel mängis (või õigemini, keegi mängis orelit). Tegin oma toimetused surnuaias ära ja siis ma kõndisin kirikust eemale. Gootistiilis kiriku hoone kaugenemas orelimuusika saatel. Asi oleks täiesti epic olnud, kui mul oleks ühes käes olnud suits ja teises Jack (mõnusalt vastandlik kirikule) ning seljal mõnus teatud-teemaline-tätokas. Aga see oli ikkagi epic moment, mis siis, et mul oli vasakus käes juusturull ja paremas oli tühi veepudel ning selja taga piilus draakon. Vähemalt tunne oli epic :D Ma tean, et olen imelik, et selline asi mulle mõjus või üldse sellest kirjutan. Aga see emotsioon, mis tol hetkel tekkis, oli mõnus. See oli kunstiline. Keegi teine ei peagi seda mõistma :)

Natuke. Natuke aega veel kannatada ja siis ma saan veidiks ajaks ära põgeneda. Vaja asjadest ja inimestest puhata. Ei ole momendil käsil probleeme, mille eest tahan põgeneda. Ei. Lihtsalt vaja teist õhku hingata. Vaja kaugeneda, et asju teise pilguga näha :)

Täiesti uskumatu on mis toimus :D Ma siiani naeran. Ma ei usu, et asi on siin vähestes unetundides. Jalgpall lõppes minu jaoks nutuselt. Kartsingi, et Schweini ei pea pingele vastu. Eilsel sünnal olin ka ainuke Bayerni pooldaja. Kui Bayern sai värava, siis ma ainsana karjusin, kui Chelsea sai värava siis mu kõrvad läksid lukku - kurb tõde :D Sünnal ma olin ainus tubli promillideta inimene. Nad üritasid küll mind jooma meelitada kuid tulutult :D Aga peale jalkat läksime edasi peole. Vahepeal oli mul mõlemal käel mees olemas, ja lendasin tantsupõrandal :D Ühe tantsu tegin ka sünnipäevalapsega :D N-ö breaking the ice :D Asi oli naljakas. Asjata põdesin aga ikkagi ei läinud miski plaanide kohaselt. Kui ma lõpuks kell 3 öösel koju jõudsin, siis kõrvalmaja noored panid veel väljas pidu. Aga minu maja ees õitsev toomingas lõhnas jube hästi ja linnud ka siristasid kaunilt laulda :)

Sünnipäevad

Teisipäeval ma käisin sõbra sünnipäeval. Teadsin vaid sünnipäevalast. Alguses oli ikka väike hirm võõraste inimeste ees, kes üksteist teavad ja mina olen täielik võõras aga jube lõbus oli ja toredad inimesed olid :) Üllatavalt lõbus oli bowlingus jubedalt pähe saada :D Täna sai "vaatame lihtsalt UEFA finaali" "siin on ka inimese, keda sa ei tea, sünnipäev". Ja seekord ma sünnipäevalast ei tea. Ma jään endiselt väite juurde, et mul on imelik niimoodi sünnale crashida. Ja ma lähen ju ikkagi jalkat vaatama, mitte sünnale. Missiis, et asukoht on sama :D

Doktorantuur.?!

Doktorantuur. Doktorantuur? Doktorantuur! Juba pool aastat on mulle selgeks tehtud, et ma lähen doktorantuuri. Sellest on isegi räägitud nii, et ma olen ruumis, mind ignoreeritakse, ja räägitakse mu võimalikest teemadest ja võimalikest juhendajatest. Selle peale, kui ma ütlesin, et ma ei tea veel kas ma tahan doktorantuuri astuda, vaid naerdi. Vahepeal see pushimine läks ikka liiga suureks ja vastumeelseks. Tõsiselt. Täna käisin teist korda potentsiaalse juhendajaga rääkimas ja ta suutis mulle seda entusiasmi sisse süstida, et doktorantuur enam ei tundu vastumeelne vaid miski, mida ma tahan ikka teha. Ja teema on ka huvitav :) Muidugi saab see raske olema ja aeganõudev. Aga mida paremat mul ikka teha :D Kuu aja pärast annan paberid sisse ja vaatab mis edasi saab :)