Kõik algas telefonikõnest. Vanaema ja onu tahtsid ka maale tulla. Mõtlesin, et miks mitte. Kuigi teadsin, et ööseks me sinna siis ei jää aga pole hullu - oma voodis ju kõige parem magada.
Jõudsime maale ja tegime esimese viisakusvisiidi ühtede sugulaste juures. Toas olles tahtis onu, et ma talle autouksed lahti teeksin, et ta saaks oma õlu võtta aga ma ei viitsinud välja minna ja andsin talle võtmed. Olime paar minutit seal ja läksime ära. Auto juures, lukku lahti keerates tundsin midagi imelikku - lukusüdamik läks sisse poole. Onu oli seda lukku ikka mõnuga surunud sinna sisse.
Sõitsime edasi, lõpp-punkti. Jätsin uksed lukust lahti kuna ei julgenud neid enam lukku panna, kes teab, ehk ei saagi enam lahti. Kuldsete kätega sugulast polnud ka veel kodus.
Onu läks siis oma viinapudeliga sauna. Mina läksime mere äärde. Seal oli kõik nii mõnus. Külm aga liiga ilus. Tagasi jõudes läksime kahe sugulasega surnuaeda küünlaid panema. Siis oli juba pime ja küünaldemeri oli jube ilus.
Surnuaias käidud, koju jõudnud hakkas pihta - "Siku, hakkame siis minema või?" Ja iga kahe minuti tagant küsis onu, et millal me lähme. Ja iga kord ma ütlesin, et ma pole isegi söönud. Ja et kuhu me nii vara lähme. Ning, et ma ootan 'remondimeest'. Oi, siis hakkas tulema "ma parandan ise ära", "millal ta tuleb? Anna ta number."
Veidi aja pärast tuligi sugulane. Läksime siis välja ja nii ta hakkas auto kallal pusima. Väljas oli väga hea olla - ei pidanud iga kahe minuti tagant kuulma, et noh, lähme või. Lõpuks läksin tuppa sööma, ma polnud ju terve päev midagi söönud. Ja siis tuli sugulane ja ütles, et kaputt. Võti enam ei keera ja südamik on katki. Oi, see oli viimane piisk karikasse. Võttis aega enne kui ma rahunesin. Ja enam ma onu oma auto ligi ei lase. Ta on liiga palju asju ära lõhkunud. Ja siis hakkas ta mind süüdistama, et mina ostsin sellise auto jne jne.
Tagasi sõites ta ka ei jätnud jonni ja sõnavahetus oli krõbe. Selle eest ta vabandas, et me pidime "poole" tee pealt tagasi pöörama, et tema telefoni järgi minna aga see et ta järjekordselt mu autot lõhkus on minu süü.
Ja oma tund aega ta ei suuda suitsuta olla. Suitsupeatus ja suitsupeatus. Oeh, vihane olen. Aga rahulikum kui kaks tundi tagasi. Lihtsalt kaunimad jõulud ever. Seda viga ma enam ei korda. Ja aastavahetusel olen ma parem üksi kodus, kui maiteamida.
Jõulupakis oli pudel hõõgveini, millega ma oma hinge nüüd soojendan.
No comments:
Post a Comment