Mind häirib kuidas mõni inimene surub oma tahtmist peale. Kogu aeg ühed ja samad "soovitused" ja kui sa neid mööda ei ela, siis on suured solvumised ja maeiteamisasjad. Tema elukogemus võiks juba talle näidata, et inimesed peavad oma moodi elama ja omi vigu tegema, et ainult nii võimalik asjadest õppida. Ainult nii on võimalik kasvada. Aga oma "soovitustega" ta ajab inimesi endast eemale.

Ma ei laseks ka teda sisse.

Sõidame aga autodele sisse...

Enam ei julge autot ka maja ette jätta, sest mõni jobu võib ju sellele sisse sõita. Ja mu auto polnud ainus, mis viga sai. Ja siis sõidame veel muidugi sündmuskohalt minema. Ilus pühapäev. Tõsiselt kaunis. Helistasin ja fikseerisin asja toimumise ära ja nüüd välja pildistama. Ja juba teine tass teed on külmaks läinud.

Oh seda Tallinna ühistransporti...

Üle pika aja sõitsin Tallinnas ühistranspordiga ehk siis trolliga. Kesklinna poole sõites tuli järsku teadanne, mis teavitas sellest, et alates 1. veebruarist saab pileteid komposteerida vaid esimese ja teise ukse juures. Mulle isegi meenus, et lugesin seda mingi päev lehestki. No jah, vaatasin, et praegu olid veel iga ukse juures komposter olemas, väga hea. Aga tagasi mustamäe poole sõites läksin eelviimasest uksest sisse ja mida ma ei näe on komposter. Kompostrid olid vaid esimese kahe ukse juures. Ja siis teavitab taas rõõmus naishääl, et 1. veebruarist kaovad kompostrid tagant poolt ära. No jah, võiks siis oma lubadustest kinni pidada ja õigel ajal need kompostrid lahti kruvida, mitte varem! Jube tüütu oli trolli etteotsa trügida. Jumal tänatud, et troll täis polnud, muidu oleks veel hullem. Aga jah, tõstame piletihindu ja teeme piletite komposteerimise jubedalt keerulisemaks. Geeniused.

haah...

Sandeep Jauhar "Intern"

Eile lugesin läbi raamatu Sandeep Jauhar "Intern". Raamatu leidsin puhtjuhuslikult raamatukogust, kuna Remarque ei olnud ja siis ma tegin igast otsinguid ja see pealkiri lihtsalt kutsus mind lugema, kuna mind ikka tõmbab veidi meditsiini poole ka. Raamat on siis tõsieluline ja peab tõdema, et see kirjastiil mulle ei meeldinud. Ma ei tea mis mulle vastu hakkas. Muidu oli küll tore lugeda kuidas füüsika magistrist sai meditsiinitudeng. Ja üleüldse seda haigla sisest olemist. Et erilist stoorit siin ei olegi, lihtsalt tema teekond arstiks saamisel, kahtlused ja mõned patsiendid oma haigustega. Keda sellised raamatud huvitavad, siis paljun, miskit teile. Ja sellel raamatul on ka teine osa.

Sandeepi peas keerlesid kaksipidised mõtted - ühelt poolt janunes ta aktiivse elu järele väljaspool haiglaseinu, teiselt poolt soovis ta teha tegusid haiglaseinte vahel - eelkõige olla tubli intern ja saada heaks arstiks.
Tõsielul põhinev romaan kirjeldab autori kõhklusi ja eksimusi tõeliseks arstiks saamise teekonnal.

Tore oli tagasi laboris olla. Seal on ikka täiesti teine õhk ja soojem kui kodus (18'C) :D. Väga joovastav oli laboris olla ja toimetada, teha asju mida ma oskan. Ainult kaitseprillid tekitasid mul peavalu, muud ei olnud vigagi.
Homme jälle - vaja kolonn teha ja muudki ehk tagasi reaalsusesse ehk sess on läbi ja kõik läheb edasi nagu ennemuiste.