Kui draamat pole, siis tuleb tekitada. Tunnistan end süüdi, aga tõsiselt, ma lihtsalt ei suutnud. Kuidas saab mõni inimene nii pealispinnaline olla? See ajas mind nii marru, et ma valetasin, et seda inimest ärritada, et selle läbi talle asja seletada, et nii ikka ei saa. Et tema ei ole sellega seotud ja et oluline on mida mina arvan ja tunnen, mitte tema. Aga ei, mis teha kui inimene on oma ajastus kinni.
Eks näis kuidas asjad edasi lähevad. Mina lihtsalt ei talu sellist kitsarinnalisust, olgugi, et oma perekonnaliikme poolt, mina olen valmis tülli minema, kui vaja (kuigi see oleks mitte millegi pärast) aga ma pean oma põhimõtte selgeks tegema ja kui muud moodi ei saa, siis aga palun.
Vaatame mis minust ja mu kujutletavast sõbrast saab, kas me lähme inimeste surve pärast lahku, kuna tema välimus pole selline nagu mõni tahab? Või ma jätkan seda ristiretke ja olen põikpäine edasi?
No comments:
Post a Comment