Bye-bye Nobbs

Ma endiselt ootan, et ta jookses mulle jalgadesse. Et ta krõbistaks heinaga või lihtsalt hüppaks järsku voodisse. Ma endiselt tahan öelda, et "kohe tulen", "oota", "tule siia" aga siis ma räägiksin iseendaga. Tundetu on olla. Ma võin naerda aga ega ma rõõmu või midagi ei tunne. Mitte midagi. Nobbs oleks kuu aja pärast ühe aastaseks saanud. Ta läks liiga ootamatult. Eelmine jänes oli haige. Ma teadsin, et parem on ta magama panna. Ma suutsin end selleks ette valmistada aga Nobbs. Ma pole endiselt heina põrandalt koristanud. Vanaema on õnnelik, et mul looma ei ole ja ütles, et ega sa endale uut looma ei võta, et pole vaja seda sitta. Jah, nii ta ütleski. Ja ma tahaks juba nimme looma võtta. Tegelt ma tahaks juba niisamagi uut looma aga ma ei võta. Ma ei suuda end jälle uue loomaga siduda. Hoidun sellest nii kaua kuni suudan.

Suits, Jack ja tätokas

Jah. Ma olen imelik, et ma pean seda oma üheks epic momendiks. Eile, kui päike lõõmas ja linnud laulsid, läksin mina surnuaeda. Kiriku uksed olid valla ja käis jumalateenistus. Orel mängis (või õigemini, keegi mängis orelit). Tegin oma toimetused surnuaias ära ja siis ma kõndisin kirikust eemale. Gootistiilis kiriku hoone kaugenemas orelimuusika saatel. Asi oleks täiesti epic olnud, kui mul oleks ühes käes olnud suits ja teises Jack (mõnusalt vastandlik kirikule) ning seljal mõnus teatud-teemaline-tätokas. Aga see oli ikkagi epic moment, mis siis, et mul oli vasakus käes juusturull ja paremas oli tühi veepudel ning selja taga piilus draakon. Vähemalt tunne oli epic :D Ma tean, et olen imelik, et selline asi mulle mõjus või üldse sellest kirjutan. Aga see emotsioon, mis tol hetkel tekkis, oli mõnus. See oli kunstiline. Keegi teine ei peagi seda mõistma :)

Natuke. Natuke aega veel kannatada ja siis ma saan veidiks ajaks ära põgeneda. Vaja asjadest ja inimestest puhata. Ei ole momendil käsil probleeme, mille eest tahan põgeneda. Ei. Lihtsalt vaja teist õhku hingata. Vaja kaugeneda, et asju teise pilguga näha :)

Täiesti uskumatu on mis toimus :D Ma siiani naeran. Ma ei usu, et asi on siin vähestes unetundides. Jalgpall lõppes minu jaoks nutuselt. Kartsingi, et Schweini ei pea pingele vastu. Eilsel sünnal olin ka ainuke Bayerni pooldaja. Kui Bayern sai värava, siis ma ainsana karjusin, kui Chelsea sai värava siis mu kõrvad läksid lukku - kurb tõde :D Sünnal ma olin ainus tubli promillideta inimene. Nad üritasid küll mind jooma meelitada kuid tulutult :D Aga peale jalkat läksime edasi peole. Vahepeal oli mul mõlemal käel mees olemas, ja lendasin tantsupõrandal :D Ühe tantsu tegin ka sünnipäevalapsega :D N-ö breaking the ice :D Asi oli naljakas. Asjata põdesin aga ikkagi ei läinud miski plaanide kohaselt. Kui ma lõpuks kell 3 öösel koju jõudsin, siis kõrvalmaja noored panid veel väljas pidu. Aga minu maja ees õitsev toomingas lõhnas jube hästi ja linnud ka siristasid kaunilt laulda :)

Sünnipäevad

Teisipäeval ma käisin sõbra sünnipäeval. Teadsin vaid sünnipäevalast. Alguses oli ikka väike hirm võõraste inimeste ees, kes üksteist teavad ja mina olen täielik võõras aga jube lõbus oli ja toredad inimesed olid :) Üllatavalt lõbus oli bowlingus jubedalt pähe saada :D Täna sai "vaatame lihtsalt UEFA finaali" "siin on ka inimese, keda sa ei tea, sünnipäev". Ja seekord ma sünnipäevalast ei tea. Ma jään endiselt väite juurde, et mul on imelik niimoodi sünnale crashida. Ja ma lähen ju ikkagi jalkat vaatama, mitte sünnale. Missiis, et asukoht on sama :D

Doktorantuur.?!

Doktorantuur. Doktorantuur? Doktorantuur! Juba pool aastat on mulle selgeks tehtud, et ma lähen doktorantuuri. Sellest on isegi räägitud nii, et ma olen ruumis, mind ignoreeritakse, ja räägitakse mu võimalikest teemadest ja võimalikest juhendajatest. Selle peale, kui ma ütlesin, et ma ei tea veel kas ma tahan doktorantuuri astuda, vaid naerdi. Vahepeal see pushimine läks ikka liiga suureks ja vastumeelseks. Tõsiselt. Täna käisin teist korda potentsiaalse juhendajaga rääkimas ja ta suutis mulle seda entusiasmi sisse süstida, et doktorantuur enam ei tundu vastumeelne vaid miski, mida ma tahan ikka teha. Ja teema on ka huvitav :) Muidugi saab see raske olema ja aeganõudev. Aga mida paremat mul ikka teha :D Kuu aja pärast annan paberid sisse ja vaatab mis edasi saab :)

5 km

Eile ma avasin oma jooksuaja (nagu üks külamees mulle ütles). Kuna mul see nädal on jube raske trenni jõuda, siis kasutasin eile ilusat ilma (kuid kohutav tuul oli) ära ja käisin jooksmas. Kokku jooksin 5,15 km. Esimest korda kasutasin abivahendina endomondot ja pulsikella. Ma ehmatasin ära kui kõrgeks mu pulss läheb ja ma ei pea palju pingutamagi. Keskmine pulss oli 156. Sellist keskmist pulssi ma ei saa oma hardcore trennidestki kätte :D Muidu joosta oli mõnus aga need jalanõud. Oi kuidas mul on uusi ikka vaja. Villid villide otsa :S Ma vist oma jooksujalanõudega enam jooksma ei kipu. Vahepeal ma siin mõtlesin, et võiks proovida poolmaratoni joosta. See mõte oli ka peale sügisjooksu 10 km-t. Aga eile juba peale 4 km oli päris sült olla :D Aga noh, esimene trenn ka. Peab veel vaatama ja mõtlema seda asja, ning proovima pulssi madalamaks saada (minu rahulikus tempos oli keskm pulss 155 :D). Elame, näeme ja jookseme :)

Tõsiselt...

Tõsiselt. Rongid üle päeva pmst ei sõida. Paldiski mnt on remondis. Ma mõistan, et uute rongide jaoks on vaja raudtee korda teha ja platvorme uuendada. See on väga super tegevus aga tõsiselt halval ajal. Oleks siis paldiski mnt normaalselt läbitav ei oleks ma nii 'emotsionaalne'. Ma olen sunnitud ringiga tööle sõitma. Teiseks see kolmas tee, mille ma pean nüüd valima on nii jube närviline. Ja teeolud pole ka kõige paremad. Vähemalt need päevad kui ma pidin nagunii autoga tööle minema on samad päevad kui rongid ei liigu. Nii et see on normaalne. Ja alles juuli lõpus saavad paldiski mnt teetööd läbi. Ja ei, ma ei taha et juuli kiiremini tuleks :P

Ma olen liiga pehmoks muutunud. Ma pean vist tõesti hakkama täiesti cold-hearted bitch-ks, kuna muidu mu tervis lihtsalt ei pea vastu. Liigsed emotsioonid annavad kohe endast märku. Väikesed happemolekulid mu kõhus:"Kle, ta jälle võttis neid sõnu südame, mitte peaga - lähme anname talle märku". Ühesõnaga, ma vist pean ikka selle saatekirja järgi minema. Aga mis ma neist tablettidest söön, kui stress ja õelus kogu tööga üks-null teevad.

Either way, I cannot win.

Inimesed muutuvad. Kõik raskused, ootamatused, rõõmud, mida tee peal kohtad muudavad inimese mõttemaailma ja käitumist. See on vältimatu. Ning kui me ei muutuks siis ei toimuks ju ka mingit arengut. See on vajalik. Aga muutuda õelaks ja sapiseks. Ma ei usu, et see oleks arengu mõttes vajalik. Ma olen talle endale maininud ka, et vaata milliseks sa oled muutunud. Ta süüdistas pingelist koduelu. Jah, tal seal on ka paljugi muutunud ja ma mõistan seda, kuid need kommentaarid ja ütlemised ei ole naljaga pooleks öeldyd vaid ikka täie tõsiduse ja kurjusega öeldud, mis paratamatult kriibivad hinge. Ja kui ma võtan südamesse, siis ma reageerin üle. Kui ma teesklen edasi, et see mind ei häiri siis ma valetan endale kui ka heale sõbrale. Either way, I cannot win.

Ida pool

Oh kui hea on end välja magada. Paar päeva olen vaid 3 ja 4 tundi maganud. Pole hullu, nädalavahetused ongi ju magamiseks :D Kolmap-neljap olin siis Jõhvis. Kolmapäeva õhtul jõudsin hotelli. Ma pole Eestis hotellis käinudki. Ainult Kreekas ja Türgis ja need olid ikka 3 ja 4 tärnised. Njah, need olid ikka paremad kui see, kuid ega midagi ei saanudki sealt ju loota. Pean tõdema, et hotelli restoranis oli jube hea boršisupp! Tõsiselt hea oli :) Õhtul sai ka telekas käima pandud ja itsitatud. Nimelt üritage imepisikesest ekraanist, mis on sinust veel paari meetri kaugusel, pokkerit jälgida. No binoklit oleks vaja olnud. Ja nii ma itsitasin seal, et mitte midagi ei näe :D Hommikul tegid närvid oma töö ja vaatasin oma loengut üle. Hommikust ka üldse süüa tegelikult ei tahtnud aga ma ikka sundisin selle endast alla. Loengut andma jõudsin täpselt õigeks ajaks. Tänu sellele polnud mul aega närvitseda ja tegin oma parima esinemise seni. Selle peale saab vaid seda öelda, et harjutamine teeb meistriks :) Loeng ja praktiline tund läksid hästi ja lõbusasti :) Mina jäin rahule ja kuulsin, et mõni oli lausa spets mind kuulama tulnud :D Yup, kõrvad läksid kohe taeva poole. Aga väga tore trip oli :) Hea vaheldus pealinnale.

Lets live

Liiga hilised või varajased hommikutunnid. Liiga segased jutud. Liiga segased naljad. Või need polegi naljad?! Ma ei tea enam mida uskuda vb see ongi asja võlu? Kui ma mõnele sellest räägiksin, siis mind ei usutaks. Keegi ei ootaks minust seda. Oh well, lets live a little :D Edit: Ma ei tea mida ma kartsin. Tõsiselt. Hääh, naljakas pigem juba :D