PD

Peaaegu kaks nädalat on uus aasta kestnud ja ei, ma ei ole hakanud meeletult trenni tegema ja ma pole ka loobunud magusast ja rämpstoidust. Esiteks ma ei teinudki mingeid uusaastalubadusi kuna ma teadsin, et ma jaksaksin neid pidada vb paar nädalat. Magusa tarbimist ma vahepeal veidi vähendasin ja see ei mõjunud mulle hästi, seega ma pean magusat edasi sööma :D Aju ju vajab süüa. Ja rämpstoitu ma pole ka eriti tarvitanud, kuigi täna on pizza isu, kuna mul juhuslikult pole midagi väga asjalikku kodus süüa, kuna plaanitud toit pidi prügikastis lõpetama. Aga ma ei viitsi minna autot soojendama ja aknaid puhtaks kraapima, seega ma täna toitun saiast ja ananassist ja shokolaadist. Tegelt mul on sinki ja juustu ka :D 

Tööl on ikka meeletu tamp peal, kuigi on sess ja ma ei vii ühtegi eksamit läbi. Lihtsalt vaja teha erinevad projektid valmis, vaadata üle laboratoorsed tööd, viia läbi mõõtmisi ning valmis kirjutada ja kaitsta Genoomia ja Proteoomika töö, mille teemaks on Parkinsoni tõbi. Just selle viimasega ma praegu tegelen. Pean oma osa homme õhtuks valmis tegema. Kuna ma täna õnneks väga ei laiselnud, siis saan homseks ikka valmis. 

Eile käis meil ERR-i kaameramees saate jaoks lisalõike filmimas. Ma olin üllatunud, et ta filmis üpris väikese Canoni kaameraga. Mitte sellise nn traditsioonilise telekaameraga. Aga eks nii ongi kompaktsem ja tänapäeva peegelkaamerad on ju väga võimsad ja teevad väga hea kvaliteediga videot. Ja kuna audiot polnud vaja, siis see arvatavasti sobis. Ma loodan, et ma märgatavalt näost punane pold. Ma ei saa miskit teha, ma lihtsalt lähen närvi. Ja ma lähen isegi ilma kaamerata koosoleku puhul punaseks :D Aga ma ei tea millal seda saadet näidatakse. Kas kevadel või sügisel. Esimest osa nad käisid eelmine aasta filmimas. Nüüd oli vaja jutu ilustamiseks pilti juurde vaja. Saan oma 1 minuti kuulsust ka vist :D Wuhuu. Tegelt ma ei kipu telesse üldse ;) 

Aga ma naasen nüüd oma parkinsoni juurde tagasi. 

2012-2013

Seekordne aastavahetus oli teistsugune kuna ma ei olnud kodus vaid lunisin kolleegilt sünnipäeva kutse välja ja seal ma siis olingi :) Ta ütles, et ei julgenud mind kutsuda, kuna arvas, et annan talle korvi :D
Aga miks mitte leida uusi tuttavaid ja minna oma mugavustsoonist välja? Tegelikult natuke ikka jäin mugavustsooni, sest viimasel hetkel ikka tuli sõbranna ka kaasa :)
Pimedas kõndisime põhja-tallinna ning leidsime õnneks õige puumaja ka üles. Meid tervitasid hauaküünlad ja suitsetavad noormehed (kuidas siis muidu õiget kohta üles leida?! :D )
Sünnipäev ise oli tore. Sain teada, et kolleeg on minust mõnele ka vestlenud (tundsin end imelikult) aga see on muidugi tore kompliment (kui ta ikka head rääkis :D ).
Peale maailmalõpu aliast (sõnadeks: zombied, haavandid, jäsemed jms) läksime Linnahalli katusele, et ilutulestikku näha. Sinna jõudes olime läbimärjad aga õnneks mitte maaga kontakti saavutanud. Üleval lasid mõned (võõrad) ka rakette, milledest üks lendas ka rahva hulka. Õnneks kontaktis olnud jäid terveks. See oli ikka päris hirmus. Ja ilutulestik pole naljaasi, kuid neid kasutatakse hooletult. Kui aasta vahetus seisime sõbrannaga vaikselt kõrvuti. Mõlemal kummitas peas "esimesena peab Head uut! soovima meesterahvas". Ja nii me seisime kümmekond minutit kuniks ma otsisin pilguga mõnda tuttavat meesterahvast ja lunisin pilguga head soovi :D Ja lõpuks saime sõbrannaga ka omavahel häid soove vahetada. Ja eelmised aastad ma pole sellest "esimene meesterahvas" asjast kinni pidanud.
Mingi hetk läksime tagasi tordile. Katsumus oli muidugi linnahalli katuselt jälle alla saada. Saime! Aga ühel hetkel otsustas sõbranna ka maad kallistada uue aasta puhul. See oli ikka leotav kallistus. Ja muideks, tort oli suurepärane!
Ja meil ikka vedas - ühed toredad inimesed lubasid meid koju sõidutada :) Ei pidanudki üritama, et saada taksot või siis läbimärgade riietega tunnikese jalutama.
Mul oli väga hea meel, et sõbranna viimasel minutil ikka kaasa tuli :) Ja oli muidu tore sünnipäev.