Eile olin linnas ja hoidsin ühe inimese poole aastast kutsikat. Mõtlesin küll, et oh, saan mingi nunnu loomaga mängida jne, aga elukas oli koletis. Ta lausa võttis hoogu, et mind rünnata. Ma olin tema jaoks suur närimiskont, mahlane ka veel pealekauba. Nämm-nämm.
Ja siis kui ta lõpuks minu närimisest ära väsis tuli ronis sülle ja tahtis kaisus magada, no on koer.
Veel oli tore, kui pidime õhtul välja minema hakkama, otsustas tema oma häda ära teha ja nii ta kõndiski toast esikusse endal sorin järel :D Pissinud siis ühte kohta.
Ütleme nii, et mul läks koera tahtmise isu ära, tõsiselt. Mul oleks vaja rahulikku, suurt sülekoera, kes ei näeks mind kondina. Kunagi ma leian ta, aga praegu...näkää, parem paranen sõjahaavadest.
No comments:
Post a Comment