Neljapäeval röövisin sõbranna ja läksime arsti juurde. Viis minutit enne õiget aega istusime juba ukse taga. Vaikus. Kedagi muud ooteruumis ei ole. Arsti kabinetist kostuvad hääled: "kriiks" ja mikrolaineahju "ding"- arstid söövad. Vaatasime üksteisele suurte silmadega otsa. Me ei suutnud ära imestada, et arst on vaid kaks tundi tööl olnud ja kaks tundi on vaid jäänud ning juba süüakse. Kui jõudis minu aeg kätte tekkisid ooteruumi veel kaks inimest. Kümme minutit hiljem sõbranna kõrval istunud vana naine muutus rahutuks ja küsis mult vene keeles, et kas keegi on seal sees ja jne, lõpuks hakkas ta sisse tormama, kui arst tegi ukse lahti ja hüüdis mu nime, seekord ei vedanud naisel.
Aga vahest oli sea hea, et arst oli just söönud kuna ta tuju oli üpris hea. Sain rahulikult röntgeni- ja vereproovilipikud. Rõõmsalt tatsasime sõbrannaga röntgenisse. Itsitasime, et jumal tänatud, et ultrahelisse ei pea minema, muidu arvataks kohe, et rase. Teame küll neid pilke, kui noor neiu tuleb ultrahelist. Automaatselt rase. Aga röntgenis väike stripp ja tulemus käes- kopsud korras ja süda normaalse suurusega :D. Krt, ei olegi suure südamega inimene :D
Siis läksime kolmandale korrusele- verd vaja anda. Uks oli lahti ja sõbranna tegi naljakaid nägusid ja mina pidin siis tõsiseks jääma kui naine mult verd võttis, oh kui tore. Tulemused käes läksime tagasi arsti juurde. Veidi aega ootamist ja laste mänguasjade jõllitamist sain uuesti kabinetti ja kiirelt öelda- veri korras, kopsud korras- kirurgi juurde :D. Mai kuus on mul aega sinna minna. Ei midagi tõsist. Lihtsalt perearst ei oska enam midagi teha ega mõelda, sest eelmien aasta läksin sama murega ja siis ma sattusin kurgu-nina-kõrvaarsti juurde, kes saatis mind hambaarsti juurde ja siis ma enam ei jaksanud. Igastahes nüüd kaks aastat hiljem on mul jälle jaksu sellega tegeleda. Tahaks lihtsalt teada.
No comments:
Post a Comment