Ei, ma ei hakka raamatust rääkima, kuigi see raamat on üks mu lemmikumaid, kui mitte kõige lemmikum. Igastahes, tänane öö möödus võideldes.
Magama minemise ajaks oli juba kaks ohvrit (loe: kaks närust unesegajat hiirt. Ostsin lõksud, kuna ei jaksanud enam oodata millal mürk mõjuma hakkab). Aga need olevused on liiga targad - said juustu kätte ilma, et lõks tööle oleks läinud.
Igastahes, läksin teise tuppa magama, lootes, et seal saan magada ja noh, seal ju ei tohiks midagi süüa olla. Kell neli hommikul veendi mind ümber. Üks oli kuidagi sinna tuppa saanud ja krõbistas mingeid küpsiseid. Kuna see tuba on väiksem kui minu tuba, siis otsustasin oma tuppa tagasi tulla, kuna noh, hirmu on vähem, et keegi hüppab voodisse. Kell oli 6 hommikul kui otsustasin magamisele käega lüüa. Läksin panin lõksud vinna + mürki ka juurde, neile see asi hullult maitseb. Ja tulin tagasi magama. Ja magasin 3 tundi ilma krõbinata, mitte küll rahulikult, kuid siiski. Ja üks oli veel langenud.
Nii, 3 ohverdust me peaaegu täiskuule ja praegu on vaikne. Lõks juustuga ootab järgmist ohvrit. Ma loodan, et neid rohkem pole ja ma saan täna magada. Kuid arvan, et paranoia ei lase.
3 comments:
Kuule, mul käis asi nii, et ma hakkasin neile nimesid andma. Noh, kui mul olid mingid ämblikud või kärbsed või midagi. (Kõik olid Martinid millegipärast.) Ja hulga rahulikum oli kohe.
Selles mõttes, et kui sa annad talle nime, siis ta pole enam mingi tüütus, kes ringi paterdab ja sind ärritab, vaid ta reaalselt on keegi. Meil muutus Martin (ühikaämblik), ikka kõigile südamelähedaseks ja pärast oli veel suu kõrvuni ka, kui juhtus teda kuskil nägema.
Noh, et ära nüüd päris kodusta, aga lihtsalt, et ei peaks päris paanikas ka olema =P
Kusjuures, ma panen enda omadele ka nimesid.
Üks hiir oli Mortimer ja üks hiiglaslik vannitoaämblik oli Trevor. Ja siis rääkisin nendega, enda rahustamiseks.
Aga hetkel elab köögis Mortimeri onutütar või väimees või lehma lellepoeg, kellele ma ei suvatse nime anda. Ma olen ta peale liiga solvunud, kuna ta mulle ühel ööl peaaegu südamerabanduse tekitas.
oh teid :D eks ma esimesele väetikesele andsin ka nime - Stuart. Ronis mööda kardinat ja ma naersin aga krt, kui Stuart sai lapsed, siis ei olnud enam asi nii lõbus :D
Siiamaani pole lõbus :p
Post a Comment