Ma olen täheldanud, et kui tuua mängu endine (eks) kaaslane, siis mehed jagunevad neljaks: need, kes alalõpmata oma eksidest räägivad; need, kes üldse neist ei räägi; need kes räägivad, kui neilt eksi(de) kohta küsida ja need, kes isegi siis ei räägi.
Mina aga olen sattunud selle esimese variandi otsa. Näiteks see mehaanik (te ju mäletate teda - mersu tatokas ja tulevikus leegid ümber). Kui me temaga kohvikus maha istusime hakkas tulema nagu kuulipildujast - üks eks, teine eks, kolmas jne. Mul läks vahepeal isegi lugemine sassi ja ei saanud aru kellest jutt on. Ja üks oli hullem kui teine. Ma julgen väita et the ex-talk on esimesel kohtingul big no-no (kui meie mehaaniku saatus oli juba varem otsustatud).
Siis on selline kogukond mehi, kes aeg-ajalt pilluvad sulle siia-sinna jutu sisse: "minu eks arvas samamoodi...", "tema tegi seda hoopis nii..." jne. Kui mulle öeldakse, et kellegi eks samamoodi arvab siis a. tal on ju õigus :P ning b. ma ei taha ju olla samasugune, kui su eks. Ja siis ongi nii, et ma ei julge enam öelda-istuda-astuda ilma, et äkki sealt tuleb jälle lause "mu eks...". Kui on vaja midagi hirmsasti öelda, kommenteerida, siis seda saab ju umbisikuliselt ka teha.
Kui koguaeg oma eksi mainida, siis see on ju ka kindel märk, et teatud haavad pole paranenud ja noh, kõigil naistel ei ole päästmiskompleksi. Nii et tasub selle eksi-sõnaga mõõdukalt ümber käia ning mida vähem, seda parem :P
No comments:
Post a Comment