Gastroskoopia

Täna oli see päev. Trollis haigla poole sõites vahepeal hakkasin lihtsalt naerma. Oli vaja närve maha rahustada. Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas kogu protseduur võiks välja näha. Peas kõlasid hirmutavad fraasid, mida ennist olin internetist lugenud. Jõudsin registratuuri 15 min enne minu aega. Mõtlesin, kuidas saan veel 15 min või kauemgi toolil istuda ja närveerida. Jõllitada ärkamistuba ja mõelda hirmsaid stsenaariume. Aga asjad läksid hoopis teistmoodi. Arst tuli vaatama, kes tal järjekorras on ja viuhti krabas mu kaasa. Mul ei jäetudki aega, et ennast rohkem üles kruttida. Arst pihustas mulle lidokaiini kurku ja sinna läksid mu keele ja neelu tunnetused. Siis pandi mind siis vasakule küljele lamama ja seletati, et ole rahulik, hinga sügavalt. Ja hakkas asi pihta. See sond ei ole üldse nii pisike. Ja ma tundsin iga sentimeetrit kui see mul söögitorust alla poole läks. Ja iga välja hingamisega ma öökisin. Ei olnud meeldiv. Täiesti abitu tunne oli seal niimoodi lamada ja tunda kuidas mingi sond sul maos ringi tiirutab. Õnneks kestis protseduur väga vähe - minut või kaks. Ega arstki taha inimest piinata rohkem kui ta peab. Aga tulemuseks oli täiesti korras magu ja muu atribuutika. Seega mingeid tabletikuure ma ei pea tegema vaid pean jälgima mida ma söön ja joon. Pool tundi peale protseduuri ei tohtinud süüa ega juua. Tund hiljem ma julgesin ühe banaani ära süüa. Ma lausa tundsin, kuidas see esimene tükk makku kukkus - valus oli. Ja lõuna aeg ei julgenud ka eriti süüa. Terve päev on selline imelik, haavatud tunne. Hääl on ka õrn ja eriti rääkida ei taha. Loodan, et homme on juba parem :)