Mul on kogu selle seebika eluga blogimise tuju ära läinud. Vahest tahaks, et elu oleks kasvõi pool aastat murede vaba aga ei saa ju. Ja kui jamad tulevad, siis ikka korraga.
Ja endiselt mõni inimene endiselt ei õpi ja aitab jamadest välja teda, keda ei peaks. Ja iga jamaga näen milline mu isa tegelikult on. Noh, tegelt ma olen seda ennegi teadnud aga iga korraga saan sellele kinnitust. Tema teisi, oma perekonda ei aita aga teda peavad ju kõik aitama. Seega ma ei taha teda oma lõpetamisele, yup olen bitch ja ei kavatse talle öelda millal see on ja ei luba ka teistel seda teha. Ma ei taha, et mu lõpetamine oleks ebameeldiv. Ja deem, inimene, keda ma sinna tahaks, on sel ajal juba teisel pool ookeani :( Oeh jah.
Aga et saaks lõpetada tuleb lõputööd kirjutama hakata. Järgmine nädal võtangi end kokku ja hakkan juba artiklitega tegelema. Ega seda aega ei ole ju enam palju jäänudki.