Laupäeva hommik. Päikene särab, tuul küll üritab kõike ja kõiki enda teel pikali lükata, kui see ei takista poodlejaid. Poe parkla juba karjub, et sees on hirmsad järjekorrad. Nii see oligi, isegi korve ei olnud. Möödusin takistustest ja üritasin võimalikult kiirelt oma asju krabada, et ülejäänud aeg veeta järjekorras seistes.
Kõige hullem ongi järjekorras seista. Miks? Sest ikka ja jälle satub minu selja taha inimene, kes arvab, et kui ta tuleb mulle niiiiiii lähedale kui võimalik, et siis see järjekord on tegelikult lühem ja asjad liiguvad kiiremini. Ja kui ma astun sentimeetri ettepoole, et mitte tunda nagu keegi elaks mul seljas, tuleb ta kohe järele. Nõiaring. Tõsiselt, ära tormake teise inimese mulli sisse. Järjekord ei liigu sellest kiiremini ja keegi ei kavatsegi vahele trügida. Tavaliselt käituvad nii just pensionärid. Kui ma vaid teaksin miks. Mu vanaema teeb samamoodi ja ma üritan teda ikka jälle veidi tahapoole tõmmata. Väga nõme on ju keegi oma käru või korviga sul jalgades elab.
Samas on vahest ka lõbus. Inimesed ju lobisevad järjekorras ja võib nii mõndagi huvitavat kuulda või jällegi midagi vastupidist :)
Nii et, palun, hoidke pikivahet.
No comments:
Post a Comment