Õhtul kui magama lähen tahaksin Buffyle head ööd soovida või kui ma hommikul ärkan tahaksin teda puurist välja lasta. Kuid enam ei ole teda. Nüüd ei ole kedagi, kes päikesevanne võtaks või mulle voodis pähe hüppaks või kes arvutilaual segadust korraldaks. Vaikus on. Küüned ei krõbise põranda all. Kuid pisike on paremas kohas. Igatsen kohutavalt. Vahepeal mõtlesin ka et võiksin ju endale uue seltsilise võtta, kuid praegu vist mitte. Kui loomad haigeks jäävad, siis läheb raskeks.
Praegu on asjad nii.
No comments:
Post a Comment