Raske päev, raske nädal. Mõne inimese olen ma täiesti ära petnud. Njah, ma parem naeratan ja naeran kui teen vastupidist. Nii et mõni ei teagi. Veel on kõik liiga värske, et sellest rääkida. Hiljem.

Aga mulle hakkab vaikselt üks piir ette tulema. Lamedate vabanduste piir. Üks inimene helistab mulle tavaliselt kui ta on mõnuga joonud. Keset ööd. Ja siis hiljem tulevad vabandused, et ta ei mäleta midagi. Anna andeks, aga mitte mäletamiseks peab ikka paaaalju rohkem jooma. Mõni lihtsalt vist ei julge oma sõnade eest vastutust võtta. Ma vist pean talle sokid kinkima, mida ta saaks püksi panna - ehk tuleb ka julgust (sokid ja Pratchetti "Koletislik rügement"). Ütlesin, et helistataks kainena ja mitte öösel aga ma usun, et ta seda ka "ei mäleta."

Elu on lill.