Küll ma olen laisk ja kirjutan alles nädal peale kodumaal olekut. Eks oli vaja jälle rütm sisse saada ja sügisega harjuda. Ma poleks arvanudki, et 34'C ilm võib selline mõnus soojus olla :D Aga noh, kui kliima on kuiv siis miks mitte.
Aga alustame algusest. Neljapäeva (15. sept) hommik. Ööbisin siis sugulase juures, et saaksin hommikul ilusti lennujaama. Te ei kujuta ette kui palju kordi ma sugulasele kordasin, et olen närvis. Ma vist tüütasin teda täiesti ära :D Aga närvis ma olin kuna tegu oli ikkagi esimese lennureisiga. Ja ma olin ju ainult Rootsis ja Soomes käinud, nii et Kreeka. No wow :D Suur samm. Aga mis kõige olulisem - ma sõitsin sinna üksi!
Nii kui ma lennujaama turvaväravatest läbi sain (muidugi ma pidin oma 200 ml-se päikesekaitsekreemi ära viskama) oli närv läinud. Samuti kohtasin ma turvaväravate juures vana klassiõe õde. Ta töötab ärilendudel stjuardessina. Nii, et sain veidi temaga jutustades aega parajaks teha. Ülejäänud aja ma istusin kõrvaklapid peas ja vaatasin aknast välja ja jälgisin äärmise uudishimuga, mis seal tehakse. Vahepeal pidin muidugi vanaema telefonikõnele ka vastama. Ma arvan, et küsimus "Kas sa oled ka närvis?" oli täiesti tarbetu :p
Lennukis istusin akna ääres. Istusin siis taga pool ja jälgisin inimesi ja mõtlesin, et kes neist minu kõrval istuvad. Nii kui ma nägin seda vuntsidega meest, ma teadsin, et ta minu kõrvale tuleb. Ei saa ju nii olla, et mingi kena noor mees kõrvale istuks. Nagu filmides ju juhtub. Aga nagu filmides olid mu ees väikesed lapsed. Ja nagu õudufilmist pööras ta ümber ja vaatas mind. Ja mina tublilt siis ignoreerisin, et ta jumala eest ei tahaks minuga suhtlema hakata või ma ei tea mis "peituse" mänge mängima hakata :p
Lend oli veidi bumpi aga mitte hull. Õhkutõus oli mõnus. Maandumine mitte. See ikka raputas.
Riia lennujaam tundub ikka päris väike, kuna seal oli meeletult rahvast ja istekohta oli pmst võimatu leida. Kuna mul oli 1,5 h lennuni aega, siis ma võtsin oma 4 eurose puuviljasalati ja maandusin esimesele vabale kohale, panin audiobooki mängima ja hakkasin nosima. Aeg läks kuidagi aeglaselt ja veidralt, kuna ma tundsin end imelikuna kui ma raamatu peale vahepeal naersin :D Kuna ma arvasin, et boarding hakkab kell 11 otsustasin poole paiku wc-d otsida, et siis lennukile minna. Wc leitud ja korraks infotabloole vaadatud avastasin, et lennuk väljub kell 11 :D Siis läks veidi kiireks kuna kell oli 10:40 ja wc-sid ainult üks. Ja muidugi oli ju järjekord ka. Õnneks 10:50 jõudsin viimasele bussile ja sain ka lennukisse. Thank god, et ma kell 11 ei hakanud end liigutama.
Mõtlesin, et kuulan lennu ajal audiobooki edasi aga see mootorimüra oli ikka liiga valju, et see volüümi tase, mille ma pidin panema, oli nii kõrge, et mul hakkas pea valutama. Seetõttu panin vaid muusika ja vajusin tukkuma, sest nagunii ma ei saa ju sõidu ajal lugeda ega süüa.
Lend oli sujuv ja normaalne. Maandumine oli ka vägagi normaalne. Lennukist väljusime otse õue, kus ootas meid paks palav õhk. Siis bussile ja terminaali. Lennujaamas mõtlesin alguses info üles otsida, et uurida, kust see metroo siis läheb ka aga kui ma nägin selle lennujaama suurust siis matsin selle mõtte maha ja läksin metroo siltide järgi välja. Õues jõudsin ikka arusaamale, et ma oleksin pidanud wc-s väikese garderoobi vahetuse tegema. No jah, mis siis enam. Jalutasin siis metroosse. Puhkas, vaikne ja rahulik. Konditsioneeriga! Kuna metroos pold veel kedagi, siis tegin seal väikese stripi ehk võtsin sukad jalast ja kampsuni seljast. Kohe hakkas palju parem.
Teadsin, et pean Ampelokipi peatuses maha minema, et hotelli saada. Tänaval vaatasin ilusti ka kaarti ja tegin enda asukoha kindlaks. Juhatasin isegi ühte soome paarikest :D Igatahes kaardi abil on päris normaalne liikuda. Tänavatel sain muidugi ka liikluse shoki kätte. Nimelt punane tuli on tihti lihtsalt soovituslik, eriti motorolleritele. Need seal vingerdasid ridade vahel ja punase tule korral kogunesid stopp joone ette ja siis terve hunnik rollereid ja motikaid pääses rohelise korral liikuma. Aga jah, tuleb jälgida, et ega autosid ei tule, kuna mitu korda mõtlesin, et nüüd saan lataka kätte :D
Nii ma siis vaikselt orienteerusin kui nägin ühte neiut Starbucksi topsiga. Siis lõi kelluke peas kõlisema, et kas lähedal võib Starbucks olla. Muidugi tahtis ka nälg silmanägemise võtta :D Ja nii ta oligi, puude taga oli üks Starbucks, mis oli rahvast täis. Võtsin sealt ühe mango joogi ja kõmpisin hotelli.
Hotellis majutati mind 7. korrusele, mille akent ma ei saanud kinni :D Ja ma alguses ei julgenud midagi öelda ka, nii et ma magasin lahtise akna ja automüraga. Panin oma kodinad siis hotelli ja otsustasin kesklinna poole minna, et vaatamisväärsusi uurida. Tagasi metroosse. Käisin siis National Pargis, kus kohtasin kassi, keda oleks lausa koju kaasa toonud. Ja ma pole tegelikult üldse kassiinimene :p Siis mõtlesin Akropolise juurde minna. Muidugi ma ei teadnud kus see sissepääs on ja siis ma tiirutasin seal ümbruses. Selleks ajaks kui ma sissepääsu leidsin pandi koht kinni. Siis ma läksin ka Zeusi templi juurde ja tegin värava tagant pilte (see oli ka kinni) ja otsustasin, et kuna on juba hämar, et lähen tagasi hotelli.
Kell kaheksa jõudsin siis tagasi ja sain pehmesse voodisse end sisse seada. Üllatavalt oli telekast ka miskit vaadata - mitu Nanny osa järjest ja siis saksa keeles Two weeks notice :D Mis teha kui uni kohe ei tule. Aga lõpuks ma magama ka jäin :)
