Jõuludest- vanad tavad ja kombed

Kes leiab minu lemmiklõigu ülesse? Ainult ühele olen maininud, mis fakti ma tahtsin sellesse artiklisse kindlasti panna :D Edu otsimisel.
(Mõni on võibolla seda juba Studioosusest lugenud)


Jõulud on läbi aegade olnud põhjamaa rahvaste kõige suurem püha. Tänapäeval on see kristlik, Jeesus Kristuse sündimise püha, kuid selle tegelik vanus ulatub märksa varasemasse aega.
Jõulu sõna tähendust on palju otsitud, aga veenvat seletust pole leitud. Kindel on vaid see, et skandinaavia keeltes on sõna jul algselt tähistanud talvist pööripäevapüha, mida vanad eestlasedki pühitsesid.
Jõulu määramist 25. detsembrile on palju mõjutanud paganad. Kristlased püüdsid oma õpetust ka teistele vastuvõetavaks teha ning ühitasid võimalikult palju oma kombeid ümberkaudsete rahvaste traditsioonidega. Idamaadel levis Mithra kultus, kus pandi palju rõhku päikese kummardamisele. Mithra kui Sol invictus („võitmatu päike“) sai Rooma riigis keisrite ajal peajumalaks. Päikese sünnipäevaks peeti 25. detsembrit, mil päevad hakkavad jälle pikenema ja päike ise kõrgemale taevasse kerkima. Lähtudes sellest, et Kristus on eluvalgus ja elupäike, taevapäikesest veel tähtsam, ja võttes arvesse, et õiget Jeesuse sünnipäeva teada polnud, ei näinud kristlik kirik takistusi päikese ja Jeesuse sünnipäeva ühtesulatamiseks.
Jõulude pikkus
Jõuluaeg algas vanasti toomapäevaga ja kestis kuni nuudipäevani, nii et ka uusaasta ja kolmekuningapäev sinna sisse jäid. Aja jooksul kujunesid viimastest omaette pühad, aga rahvasuus kutsuti neid veel kaua aega edasi jõuludeks: vana-aastaõhtu ja uue aasta esimese päeva kohta öeldi uued jõulud, kolmekuningapäeva kohta aga kolmandad jõulud või jõulusaba.
Must Toomas
Toomapäev 21. detsembril oli jõuluaja algus. Selleks päevaks pidid olema kõik aasta toimetused tehtud, võlad makstud ja lubadused täidetud. Majapidamises tehti suurpuhastus, isegi sauna kerisekivid pesti puhtaks. Lauad küüriti puhtaks ja magamiskottidesse pandi värsked heinad. Kõik suurem praht, mis koristamise käigus tekkis, koguti kokku ja nimetati Mustaks Toomaks ning maeti maha. Kardeti, et kui Toomast hoolsalt ei mata, siis poeb ta hauast välja ning uputab järgmisel aastal kogu majapidamise tahma ja mustuse sisse.
Jõuluvorstide valmistamine ja õlletegu kuulusid samuti toomapäeva tegemiste hulka.
Jõululaupäev
Toomapäevast kuni jõululaupäeva hommikuni toimus usin pühadeks valmistumine. Kõik tööd, mis polnud otseselt jõuludega seotud, olid keelatud. Selle sisse langes kogu jõuluperioodi söögi valmistamine, sest jõuluõhtust alates toite ainult soojendati.
Kõige olulisem toiming oli aga õlgede tuppa toomine. Vanemal ajal olid õled elumaja ja kiriku põrandal üldiseks jõuluaja tunnuseks, mitte ainult Eestis, vaid ka paljudes Euroopa maades. Jõuluõlgede komme pärineb paganluse aegadest. Arvatakse, et see tava on seotud esivanemate kultusega, aga kuidas täpselt, pole selge.
Jõuluöö
Pärast seda, kui jõululaupäeva õhtul pimedaks oli läinud, saabus aeg, kus kõik taeva- ja põrguväravad lahti olid. Kõige kindlam viis kurja vstu on olnud rist, mille algne tähendus ei tulene kristlikust ristipuust, vaid paganlikust Päikese sümbolist. Enne jõuluõhtut tehti riste igale poole, kust kurjad vaimud võisid sisse pugeda: ustele, akendele, väravale, samuti loomadele selga.
Üks kõige vanemaid ja kauem püsinud uskumusi on, et jõuluöösel tulevad esivanemate hinged koju tagasi. Seetõttu ei pandud jõuluööks ka uksi haaki ega riivi. Samuti jäeti neile sauna vesi ja vihad ning söök lauale.
Väljaspool koduseinu usuti ka surnute hingi kirikus südaööl jumalateenistust pidavat. Mõnel pool arvati, et jõuluöösel lähevad kirikusse nende inimeste hinged, kes järgmisel aastal surevad.
Esimese jõulupüha varahommikul hakati kirikusse sõitma. Kui kirikuteel esimesena vanatüdruk vastu tuli, siis pidi kohapeal kolm ringi tegema ja vastu tuult sülitama, kui koju tagasi ei tahtnud minna.
Jõuluaja lõpuks oli enamasti kolmekuningapäev, saartel ja rannikul kohati ka nuudipäev (7. jaanuar). Nuudipäeval käisid noored mehed talust tallu ja lõpetasid igal pool õllevarud ehk „ajasid pühad välja“.
Jõulutoit
Kogu Eestis oli jõulutoiduks liha, vorstid ja parem leib ning üht-teist sinna juurde. Üldiselt, kui vähegi võimalik oli, tapeti jõuluks siga. Piparkook ilmus jõululauale aga juba 19. sajandi lõpul. Piparkoogid on pärit idamaadest, kus mee- või siirupikookide taignale lisati palju maitseaineid, eriti aga pipart, millest nimigi. Euroopas said nad tuntuks juba ristisõdade ajal, kui neid idast kaasa toodi. Esimesed teated piparkookidest põhjamaades pärinevad kloostrite vahendusel 1444. aastast. Sajandeid oli see vaid rikaste eriline jõulumaius, kuid aja jooksul jõudsid retseptid ka teiste inimesteni.
Keda hakkasid huvitama erinevate tähtpäevade, mitte ainult jõulude, vanad tavad ja kombed, siis soovitan lugeda Piret Õunapuu raamatut „Pühad ja kombed“.