Molekulaari ettekanne on üle elatud. Asi läks kohati paremini kui ma lootsin. Meid ei piinatudki nii väga ja ma ei tea kas ainult mulle tundus või oli Kaia (ühe meie õppejõu) toon tõesti mitte ründav nagu eelmised korrad. Igastahes jäi positiivne tunne alles.
Molekulaari pärast ma füüsika praksi kaitsmisele ei keskendunud. Aga praksis õppejõud teatas rõõmsalt, et kes täna oma protokollid ära kaitsevad ei pea viimast praktikumi tegema. Njah, tegin siis rõõmsalt pimedas ruumis oma katset. Aga ma siiski ei arva, et teised said alet, kuna ta ikka piinas inimesi seekord rohkem kui tavaliselt. Kohati oli seda isegi hirmus vaadata.

Kohe lähen laborisse. Ma arvan, et täna ma leeke ei näe. Aga tänane päev on suure kaaluga kuna ma puhastan aine ära ja saan saagise teada. Siis on näha kui väga tseesium ikkagi aitas. Ma tean, et 80% ei tule, kuid võiks ju...

PS! Igakord kui ma kuulen vaikuses mingit krõbistamist, kardan, et need on need hiired. Aga Buffyle ju meeldib mind hirmutada :D