Täna käisin oma jänennesega arstil. Pmst on asi nii et kes tahavad veel väiksekest näha peavad kiiremas korras külla tulema, sest varsti teda enam pole :(
Täiesti kohutav asi ikka. See kuidas tal need hambajuures lihtsalt kasvavad ja kasvavad ja teevad moodustusi. Ja sellest mõtlemine on lihtsalt niiii hirmus. Praegu sain jälle antibiotikume aga ma tean, et pole magama panemisest pääsu. Aga ma ei suuda tast loobuda, raske.
Ma arvan, et ma ei taha enam tükk aega ühtki lemmiklooma. Lõpp on alati liiga valus.