Seekord sain juba kiiremalt metroopeatusesse ja kuna tee oli tuttav oli mul aega vaadata, mis poed on ka ümberringi. Leidsin ühe Belgia shokolaadi poekese, kuhu ma muidugi ei läinud, kuna see polnud avatud :D Muidugi oli hommikul avatud mingisugune küpsetiste pood. Ei, ma ei läinud sinna, kuid kiusatus oli oi kui suur. Kuid mõtlesin, et diabeedi eest hoida.
Konverentsi paigas nägin ka H.-d ja naljatledes ütlesin, et näed, elus. Lõuna-Aafriklane (F.), kes muretses mu pärast oli ka rõõmus, et ma turvaliselt hotelli jõudsin.
Terve päeva kuulasime koos A. ja H.-ga ettekandeid. Ma algselt plaanisin varem ära minna, et veidi linnas ringi vaadata, kuid kuna ma A. ja H.-ga nii hästi läbi sain ja meil oli lõbus ning nad tahtsid ka linna minna, siis olin tubli ja kuulasin kõik ettekanded ära :) Hiljem läksime suure grupiga metroo peale ning mul polnud aimu ka kuhu me läheme. Ameeriklased teadsid igatahes kuhu minna. Kaart käes võtsime suuna keskturule. Peaks ütlema, et peatusest oli sinna ikka parasjagu kõndimist. Õnneks oli teekond ilus.
Peale turgu läksime otsima pannkoogi kohta, kuhu üks Ameeriklane hirmsasti tahtis minna. Kuulutas aina kuidas seal on üle 79 erineva pannkoogi. Koha me leidsime üles; see on samal tänaval kui Anne Franki maja (kui kedagi huvitab). Hinnad olid kallid (8-15 euro kanti). Ja kohati oli ekstravagantseid kooslusi. Ma võtsin pannkoogi "Dutch", mis oli jäätise, vahukoore, likööri ja kastmega. Muidugi ootasin mei Kompressori stiilis pannkooke, kuid pidin pettuma. Need olid pigem pizza stiilis, kus põhjaks oli pannkook. Otsustasime H.-ga pannkooke poolitada, tema võttis soolase ja mina magusa. Tema soolane oli ikka väga soolane. Kahe erineva suitsuvorstiga jms. Mulle ei meeldinud :D Ja mulle ei meeldinud ka minu valitud pannkook. See liköör rikkus kõik ära. Ja muidugi vahukoore jätsin ma H.-le. Igatahes see toit ei mõjunud mulle üldse hästi.
Peale pannkooke läksime edasi ühte kohta, kus üks meie inimestest saaks magustoiduks õunakooki süüa :D Ma algul arvasin, et ta teeb nalja, kuid nii see oli. Nii me istusime tänaval, mehed rüüpasid õlut ja meie A.-ga jälgisime rattureid ja jooksijad ja teisi kiirustavaid inimesi. Päris huvitav oli.
Peale seda otsustasid enamus hotelli tagasi minna. Mina olin ainuke, kes meeleheitlikult tahtis punaste laternate tänavale minna. Ma olin nõus üksi minema, kuid arvan, et nad ei julgenud mind üksi sinna lasta, seega tulid F. ja H. minuga kaasa. Teel sinna käisime läbi suveniiripoodidest. Muidugi nägin veel toidupoode (mida mul enam vaja ei olnud). Me aina kõndisime ja kõndisime ja kaardi järgi nagu olime juba piirkonnas kuid ei miskit. Mina kui kaardilugeja otsustasin siis veel ühe tänava võrra edasi minna. Kitsal tänaval kõndides, ütles H. mulle järsku:"Vaata paremale, ma oleme siin!". Kui ma paremale vaatasin ja nägin et 20 cm kaugusel akna peal oli poolpaljas naine - ma võpatasin. Ma ei oodanud seda, ma polnud valmis. Muidugi oli mul ettekujutlus, milline see nn tänav olema saab, kuid arvasin, et üks peatänav on punaseid laternaid täis, kuid nii see ei olnud. Just need väiksed kitsad tänavad olid täis kenasid noori tüdrukuid, kes olid üle päevitunud ja kandsid rasket meiki. Mul hakkas neist kahju. Tõsiselt. Ja mu kohalik sõber rääkis, et 15-20 min nende tüdrukute aega maksab umbes 50 eurot. Samuti ei pidanud paljudel tüdrukutel pimp-e olema, kuna korterite (või nn akende) üürile andjatele see ei ole väga mokka mööda. Tänaval oli muidugi palju turiste ja ka üks noorte meeste kamp, kes käisid ühe akna juurest teise juurde, et välja valida see õige.
Peale laternaid saatsid F. ja H. mu ilusti hotelli juurde, kust nad ise läksid trammi ja metroo peale, et hotelli tagasi jõuda. Ja nii ma sain ka turvaliselt punastel laternatel käidud. Igatahes oli see väga huvitav kogemus ja paneb mõtlema. Oi, kuidas oleks tahtnud mõnega neist rääkida. Olen uudishimulik, mis teha :D
Aga õhtu hotellis lõppes muidugi Dexteriga. Ning hommikul oli varajane äratus, sest 7:30 läks buss Osnabrücki poole.
No comments:
Post a Comment