Külm konditsioneer ja kuum tee tass. Nii ma istun tööl arvuti taga. Plaaster sai ka lusikat pestes märjaks, kuid küll ära kuivab. Enesetunne on veel piisavalt nadi, et tahaks kodus ennast ravida ja iga kord kui tunnen, et kurgus istub kaktus, saaksin võtta mett peale ja nautida seda õnnist hetke, mis kestab paarkümmend minutit. Aga ei. Siin ma pean tegema nägu, et kaktused on meeldivad ja et mu kurgus on just pehmete "kätega" isend, kui tegelikult on üks julmalt rokkiv kaktus. Njaa. Pean veel edukalt vastu.
Ma ootan juba reede õhtut. Mul on vaja puhata. Kogu see haigus ja jaanipäev (üritustega kaasneb suurem suhtlemine) on väga väsitav. Muidu ma saan pikalt haige olla. Ja just torkas pähe, et laup on ju üks üritus, kuhu peaks tegelikult minema aga ma ei tea kas mul jaksu oleks, nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Ja järgmine nv on ka juba ära planeeritud. Sellepärast ongi mul hädasti puhkamiseks aega vaja. See tähendab seda, et ma saan ennast välja magada. 5-6 tundi pole välja magamine. Lugeda tahaks ka. Ja muid asju oleks vaja teha. Tegelt ei tohiks mõelda, mida vaja teha, see teeb asja vaid hullemaks. Pean paar päeva lihtsalt hetkes elama, vaikuses olema, end laadima.
Nelja tunni pärast koju. Pole momendil isegi seda suurt soovi koju minna. Tahaks murul istuda ja linnulaulu kuulata. Taevast vaadata.
No comments:
Post a Comment