Täna käisin kirurgi vastuvõtul, et teada saada mida mu kompuutertomograafia näitas. Poolteist tundi pingelist ootamist. Ooteruum oli inimesi täis. Minu vastas istus üks vanem meesterahvas, umbes kuuekümnendates, ja ta vaatas mulle jube tihti otsa, kuid millegi pärast ta polnud üldse hirmus ega nilbe vaid lahke ja toreda olemusega. Ooteruumis oli ka rulataja, kes saanud sideme oma katkise sõrme läks rulatades (!) ära, muidugi sai ta noomida, sest kes rulatab haiglas?! Esimese tunni veetis minuga E, me lihtsalt lobisesime ja ma kardan, et meie juttu kuulati pealt ja hiljem vaadati ka imelikult, kuna me naersime nii, et pisarad silmas, vähemalt mul olid. Hiljem sain pool tundi üksi oodata.
Ühesõnaga poolteist tundi ootamist, et olla kabinetis kaks minutit. Ühe minuti ta otsis arvutist tulemusi ja teise minuti arutasime, et ma olen ikka nii terve ja et see mis me arvasime, et on lümfisõlm pole üldse lümfisõlm ja et seda pole üldse pildil nähagi. Ühesõnaga määratud ravi: unusta ära! :D Aga vähemalt täna oli kirurg sõbralikum ja lahkem, mulle sobis :p
Ma olen viimased kolm päeva musta teed joonud. Tahan rohelist teeeeed. Pühapäeval lähen ostan oma Japanese Lime'i.
No comments:
Post a Comment