Eile käisin üle pika aja teatris. Samuti sõitsin üle pika aja rongiga. Teel rongijaama kohtasin ühte vana tuttavad, rongijaamas kohtasin vana klassiõde ja kui me raekojaplatsil oma teed läksime nägin paari minuti pärast teist vana klassiõde :D Tõsiselt tore kurssiviimine päev ja tore oli mõnda inimest näha :)
Aga lõpuks jõudsin ka teatrisse. Väga head kohad ja lava, vot see oli mõnus. Mulle lava meeldis. Etendusest: okei, veidi ropendamist, aga kohu see hullumeelsus ja segadus ja need mängud ja naljakad hetked - suurepärane näitlejatöö :) Soovitan soojalt, tõsiselt.
Kõige rohkem vedas mul kohtadeloosiga - lasin sõbrannal koha valida ja ta pidi siis ühe vanema mehe kõrval istuma, kes naeris päris palju ja valjult :D Vedas sellega, et ma poleks suutnud selle mehe ja sõbranna vahel istuda, sest mu sõbranna naeris sama moodi :D Oleksin vist hulluks muidu läinud :D
Aga väike katkend no99 kodulehelt:
Edward Albee näidend on üks ilusamaid armastuslugusid, mis kunagi kirjutatud. Loo sünopsis on samas lihtne: vanem mees ja vanem naine on abielus. Neile tulevad külla noorem mees ja noorem naine. Ja... puhkeb põrgu. Algab psühholoogiline tulevärk, kus heleda leegiga põlevad väsimus, tüdimus, vihkamine, pettumine ja üksindus, kuid kus tuhka eemale pühkides tulevad nähtavale lojaalsus, kirg, usk ja armastus. See on lugu, kus kaks inimest on liiga targad ja liiga meeleheitel, et raisata oma aega ühiskondlike konventsioonide ja moraalinormide peale. Siin käib võitlus elu ja surma peale.
Inimlike soovide peenanalüüsis, mida Albee valdab suurepäraselt, küsitakse muu hulgas, kas inimese soov olla õnnelik on piisav selleks, et suuta elada õnnelikku elu? Kas inimese tahe suudab üle trumbata tema kui bioloogilise olendi ettemääratuse? Millised kired on madalad: kas need, mis põletavad, või need, mis kustuvad visinal? Kui siirus on õigem kui teesklus, siis miks teeb ta rohkem haiget?
1960ndate avangardi klassikasse kuuluv näidend äratab siiamaani tähelepanu kõige erinevamate nurkade alt. Kord juhitakse tähelepanu Albee teksti ühiskonnakriitikale, kus teiste seas kritiseeritakse liigratsionaalset maailmapilti, erinevaid sotsiaalseid petukaupu ning üleüldise moraali võimalikkust. Siis jällegi nähakse näidendi esteetilist läbipõimitust, kus näitlejatel avaneb George'i, Martha, Nicki ja Honey kaudu võimalus uurida inimest ning enese näitlejavõimeid.
"Muide," küsitakse ühes ammuses intervjuus Edward Albee käest. "Kuidas te leidsite oma näidendile pealkirja?" Ja Albee vastab:
"Oli üks saluun, kus ma ikka käisin, ning sellel saluunil oli allkorrusel üks suur peegel, kuhu inimesed oma graffiteid sodisid. Kusagil 1953. või 1954. aastal jõin ma ühel õhtul seal õlut ning nägin, kuidas keegi oli vist seebiga peeglile sirgeldanud: "Kes kardab Virginia Woolfi?" Kui ma hakkasin näidendit kirjutama, tuli mulle see meelde. Ja muidugi tähendab "Kes kardab Virginia Woolfi" – kes kardab elu ilma /.../"
Lavastajad, kunstnikud ja muusikalised kujundajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper
Osades:
Hendrik Toompere jr (külalisena Eesti Draamateatrist), Marika Vaarik, Sergo Vares, Mirtel Pohla
No comments:
Post a Comment