Jällegi on üks aasta seljataga ning uus algas imeilusa karge ilmaga. Ilm on mõnus, kuid oma miinusega - tuleb hoolega kütta, muidu läheb külmaks.
Aga eelmisse aastasse jätsin ma oma monitori. Ta on ikka väga tujukas ja ei taha enam töötada :(
Ja aastavahetus sai vastu võetud ootamatute inimestega ja see pole paha asi. Täitsa tore oli! See oli parem variant, kui minu esialgne plaan üksi head raamatut lugeda.
Ma tunnen end praegu nii kohutavalt - lubasin täna-homme raamatu läbi lugeda, et sõbranna saaks seda lugeda aga masendav on see, et ma vist ei jõua sellega ühele poole. Koguaeg tuleb midagi vahele.
Ja õppida oleks vaja. Hullult. Esimene eksam on kõige raskem ja kõige olulisem. Ma suudan seda, oeh, ma pean suutma.
Ja ma pean endale oma uusaasta lubadust meelde tuletama, muidu sai seda niisama öeldud. Kuid lubaduses oli sees sõna üritan. Aga noh, üritus on luhtaläind katse. Njaaaaa...ärme tekita masendust.
Naljakas on see, et ma suudan end koguaeg lõhkuda. Ma ise ka ei tea, et olen end katki teind kui mingi hetk märkan, et oi, näe verd tuleb. Minu valuretseptoritel on vist midagi viga. Aga kas see on nüüd hea või halb asi? :D