Naatriumlambid valgustasid mitte ainult tänavat vaid ka taevast. Taevast, mis paistis tänu valgusele roosakas ja tume. Salapärane nagu ööle kohane. Mu sammud olid valjud kui kõu. Ma ei saanud vaikselt hiilida; iga samm purustas rahuliku vaikuse. Kuid tänu hilisele ajale sain ma siiski märkamatuks jääda.
Puisel alleel kõndides vaatasin üles ja märkasin oksi, mis lisasid roosakale taevale kontrasti. Puu = elu. Iga oks, iga haru tähistab valikuid, mida peame elus tegema. Ja kui koorem läheb liiga raskeks või tuleb tormine aeg, siis oks murdub. Kuid tüve murdmiseks on palju rohkemat vaja.
Kõndides tervitasid mind lumememmed. Neid tekib aina juurde ja juurde, ning õhtuti nad kumavad ja valgustavad eksinute teid. Lohutavad ja rõõmustavad.
Öö on rahustav, turvaline. Ta võtab sind avasüli vastu ja ei peleta sind eemale. Kodu ei ole kunagi nii kutsuv. Kodu on tühi, kuid soe. Öö aga elab. Seal on elu. Sa pole kunagi üksi.