Notsu

Ma olen praegu kahevahel - kas mu päev algas kurvalt või vastupidiselt. Nimelt vend saatis mulle video Notsust (mu meriseast, kes on üle aasta juba surnud). See tõi nii palju mälestusi meelde, et ma ei tea kas peaksin olema kurb, et ma teda enam ei näe. Pole kedagi, kes jookseks teki all või lihtsalt, kes nurruks nii armsalt, kui teda paitada. Või olla õnnelik, et ta üldse olemas oli ja olla rõõmus selle aja üle. Ma arvan, et ma olen mõlemat.