"Vihm paitas mu nägu. Õrnalt värskendas mu meeli, et sisse astudes suudaksin kõikke endasse koguda. Mu käsi puutus metallist linki ning mulle meenusid viimased käigud, mil olin siin olnud.
Inimesed tunglesid ukse ees. Kes tahtis välja saada, kes sisse. Nad seisid, teadmata kuhu edasi minna või mida teha üleliigse ajaga. Nad uurisid üksteist. Neid huvitas see, et kas keegi teine on rohem eksinud ja kadunud kui nad ise. See lohutaks neid. Inimesed rõõmustavad, kui teistel läheb halvemini kui neil. Aga mina teadsin kuhu minna. Mulle ei teinud head meelt teadmine, et olen oma koha leidnud ja need õnnetud siin mitte. Kuid veidi nalja tegi küll.
Kingad käisid vastu kivipõrandat ja kajas koridori teise otsa. See oli hoiatusheli kõigile - mina tulen, hoidke alt. Mulle ei meeldi, kui kõik kuulevad, et ma tulen. Mulle meeldib hiilida. Vaikselt. Märkamatult.
Leidsin õige stendi üles. Vajalikku informatsiooni polnud. Koputus ja astusin uksest sisse. Küsisin oma küsimuse ära ja vastus oli ootamatu, kuid rõõmustav. Lahkusin.
Oma kontsade heli saatel lahkusin majast, et minna teise majja. Armsamasse majja.
Astusin uksest sisse. Garderoob oli pime. Kõik oli kuidagi pimedam. Inimesi oli vähem. Koridoris polnud ootamist, lootust, ärevust. Tühi oli.
Tormasin mööda treppe üles. Ma olin suutnud unustada, kui head füüsilist vormi see tegevus nõuab.
Uks. Teine uks. Kolmas uks. Kartsin, et ehk mu kaart ei tööta ning ma ei saagi sisse. Kuid roheline tuli hakkas vilkuma ja meel läks rõõmsaks. Ainult üks uks oli veel jäänud. Nägin ukseaknast inimest, kellega pidin kokku saama. Tuju läks heaks. Hingeldades astusin uksest sisse. Ülevoolavalt hea tuju. Olin oma õigesse kohta tagasi jõudnud. Olin oma teises kodus. Kuid koduseid aroome - eetrilõhnu polnud tunda. aga keegi ei teinud keemiat ka.
Rääkisime. Aeg läks liiga ruttu. Ja varsti ma olingi sunnitud sealt lahkuma.
Varsti.
(Kuidas Siku eelnädalal koolist läbi hüppas)"
Nostalgia.
No comments:
Post a Comment