Kõik juba arvavad, et olen hüpokondriak või vähemalt vanaema arvab seda. Ta justkui ei usu kui ma ütlen, et ma olen ju haige. Või kui ütlengi, siis on see paari minuti pärast unustatud.
Täna käisin jälle arsti juures (viimati käisin jaanuaris). Ikka oma kurguga. Gümnas olin ma tüdruk, kes käis salliga siis aga sain oma mandlitest lahti ja elu oli ilus - kuni selle aastani. Pahad bakterid on jälle oma kodu mu kurgus pununud ja esimene antibiotsi kuur jaanuaris neid ära ei tapnud. Seda ma ütlesin ka arstile. Siis sain saatekirja kurguarstile aga selle sain PERHi ja sinna on võimatu aega saada, kui sa just maksta ei taha. Seekord sain saatekirja kuhu tahan ja saingi aja kuu lõpuks. Lõpuks ometi. Järgmine nädal saan vb jälle antibiotsi ja öeldi, et üks stsenaarium on selline, et ma hakkan mitu korda aastas antibiotsi kuure tegema. Muud moodi vb ei saagi. Ootan huviga, mida kurguarst ütleb. Ahjaa, ja kui ma ütlesin, et mul on samad sümptomid, kui siis kui ma olin koguaeg angiinis ehk kurguvalu + 37,1 palavik, öeldi huvitav ja kraaditi. Ja oli sama palavik :D Nii, et ma ei kujuta asju endale ette. Aga selle kõigega harjub ja ma olen tüüpiline eestlane, et naljalt arsti juurde ei kipu. Ei meeldi seal halada ja värki.
No comments:
Post a Comment